1

Raukade armee ehk seda ei saa ju pärisriigis juhtuda

Veebruaris 2010 oli mul raske operatsioon ja „pilt läks tasku“. Kui ärkasin, ei saanud ma aru kus ma olen ja mis toimub. Lagi minu pea kohal oli okstest punutud ja sellest kasvasid läbi puujuured. Voodi juures toimetas mingi mutike. Näojooned olid tuttavad kuid ma ei suutnud koheselt meelde tuletada kes see olla võiks. Meenutas ämma kuid ämm ei ole mind kunagi nunnutanud mistõttu ei saanud see ka tema olla. Mutike märkas et vaatan teda ja oh seda rõõmuhõiset. „Kallis, sa ärkasid koomast. Olgu isake Medved tänatud“. Nüüd alles plahvatas mulle pähe kus ma seda mutikest olen näinud – see ju mu oma naine. Ainult et palju-palju vanem kui ta oli eile.
Äratundmine vähendas vööristust ja kukkusime naisega jutustama, õigemini jutustas tema ning kuulasin mina. Sain teada milline on üldjoontes Eesti aastal 2025 ja milline on minu olukord. „Pildi tasku minemine“ oli olnud alles algus. Tegelikult langesin ma koomasse ja ärkasin üles täna, 23 veebruaril 2025. Majaomanik tõstis meie pere mõned aastad tagasi korterist välja kuna minu, nagu ka kõikide teiste kaitseväe ja politsei pensionäride maksevõime tulenevalt riigi poliitikast ja euroga kaasnenud hüperinflatsioonis oli muutunud nullilähedaseks. Lapsed olevat siis erametsa muldonni ehitanud ning selles me praegu elame. Endisest kaitseliitlasest maaomanik tuli vastu ja lubas onnikese oma maadele ehitada.
Küsisin naiselt, et kes on isake Medved ja miks ta teda tänas? Isake Medved on Eesti kuberner kes haldab Eestit valitsuse kõrval. Tuli välja, et viis aastat tagasi oli Eesti kaitsevõime muutunud nulliks ja idanaaber saabus ise kaitsma oma kaasmaalaseid Ida-Virus ja Tallinnas. Keegi vastu ei hakanud ja tänu NATO ning Euroopa Liidu mõningasele lobile paigutas idanaaber oma relvajõud üksnes Ida-Virusse, Tapale ja Tallinna. Üldiselt ei pidavat nad igapäevaselt jõuga Eesti juhtimist mõjutama ja tänane nende paraad pidavat näitama sõjalisi võimeid millega nad Eestit kallaletungi korral kaitsevad. Seega tuleb isakest tänada meie julgeoleku tagamise, riigi heaolu ja iga hea asja eest mis meiega juhtub.
Olles paar nädalat mõtisklenud ja oma surnud lihaseid taastanud, tahtsin minna vaatama mis on pealinnas ka muutunud nende 15 aastaga. Olgem ausad. Mitte paljudel meist ei ole sellist võimalust ärgata peale 15 aastat teadmatust ja avastada enda jaoks uus maailm. Kuna pere auto oli tulnud eluspüsimiseks maha müüa, võtsin jalad selga ja peale kolmepäevast rännakut jõudsin Tallinna. Peab ütlema et väliseid muutuseid ma koheselt ei märganud. Hooned oli kõik samad mis ennegi, mustust nagu tavaliselt, räämas hooned, jms. Peale mõningast ringilonkimist hakkasid aga muutused mul ajus vasardama – vöörkeeltest oli linna peal kuulda üksnes vene keelt, politsei sõitis ringi elektriliste ratastoolidega ja kerjuseid oli pea igal tänavanurgal.
No vene keele vohamisest saan ma aru kuna julgeolekut tagab ida-naaber ja kerjustest saan ka aru kuna juba enne veebruari 2010 lahendati tööpuudust üksnes poliitilise retoorika ja rahvatsirkuse abil. Kuid miks, kurat, sõidab hulk hallipäiseid ja eakaid politseinikke linna peal ringi elektriliste ratastoolidega? Peatasin viisakalt ühe ratastooli patrulli, selgitasin oma olukorda ja tundsin huvi miks sellised muutused politseitöös. Tuli välja, et aprillis 2010 oli sotsiaalminister pensionikindlustuse muutmise seadusesse lükanud sisse muutused ka politseinike sotsiaalsete garantiide ja pensioni kohta. Noored enam politseiteenistusse ei tulnud ja nüüd peavad 64 aastased patrullpolitseinikud selleks, et vähegi mõnele vananevale pätile järgi jõuda, kasutama ratastooli. Autosse ronimine ja väljaronimine on neile liiga suur ponnistus vanas eas ja võtab palju aega. Ka kõige eakamad pätid jõuavad selle ajaga vehkat teha, mis siis veel noortest rääkida. Rataste peal aga tasakaaluhäiretega vanuritest politseinikud ei püsi. Noogutasin mõistvalt, tänasin ja lahkusin et vaadata mida minu kunagised kolleegid Kaitseministeeriumis teevad.
Halli maja ette jõudes ma peauksest kaugemale ei saanud. Ukse kõrvale oli paigutatud uus ja kuldne venekeelne silt „Balti Sõjaväeringkonna Eesti osakond“. Väike paberilipakas uhke sildi alla teatas, et Kaitseministeeriumi jäänused paiknevad Juhkentali tänaval. Mis siis ikka, jalad selga ja Juhkentali poole ajama. Ongi üks koht vähem uudistada. Teele jäi Välisministeeriumi hoone ja kui kaitseministeeriumit ei ole võiks vaadata kuidas välisministeeriumil ka läheb. Tuttavaid ju olnud sealgi.
Jõuan maja ette ja jällegi üllatus, ukse kõrvale on paigutatud suur silt – VF välisasjade komissariaadi Eesti osakond. Juba teine eesti riigiasutus mis on kadunud! Püssimeest valvamas polnud ja otsustasin valvuritädi käest uurida mis siis välisministeeriumiga juhtunud on ja kuhu see ümber on kolinud. Astun sisse ja oh üllatust. Klaasi tagant paistev habe reedab ilmeksimatult, et valvuritädi asemel valvab maja Margus. Tunneb temagi mind ära ja puhume törtsu mehejuttu. Selgub, et peale seda kui kaitseväelastest aastatel 2009-2011 oli tehtud ametnikud ja töölised, ning kadusid nende vähesedki sotsiaalsed garantiid, kadus ka meeskodanikel tahtmine teenida kaitseväes. Välismissioonidel, mis olid selle ajani olnud ainuke välisministeeriumi välispoliitika vahendid, pidid hakkama käima sotsiaal-, rahandus- ja kaitseministeeriumi lapseohtu ametnikud. Igal nädalal tuli missioonidelt tagasi sarkasid langenute põrmudega ja rahva survel pidi välisministeerium loobuma oma ainsamast välispoliitilisest tööriistast. Vallandus ahelreaktsioon – välispoliitiliste tööriistade puudumise tõttu polnud ministeeriumil enam tegevust ja see tuli sulgeda, kadus NATO ja EL toetus ning abi Eestile kuna me ei täitnud NATO’le enne liitumist antud lubadusi, ja liitlaste suhtumine mõne aasta tagusele VF julgeoleku missioonile Eestis oli äärmiselt leige. Kes ise ennast ei kaitse seda kaitseb ju keegi teine, seda on eesti rahvas teadnud juba ammustel aegadel. Mis siis ikka, pilt hakkab selgemaks muutuma. Soovin Margusele head valvamist ja sean sammud Juhkentali poole jõudmaks selgusele, mis siis Eesti kaitsevõimega juhtus.
Sammun peastaabi värava poole ise nuputades kuidas ma sisse saan. Kindlasti pole enam kedagi, kes mind teab ja tunneb ning sisse aitab. Aga üllatus siingi – väravale lähenedes avanevad need automaatselt. Väravad ise uhked ja laiad, sõida või ratastooliga sisse. Tundub, et erinevalt välis-ja kaitseministeeriumist on kaitseväel olukord hea ning saab isegi investeerida uutesse väravatesse. Maja ise on küll rääma jäänud kuid sellelegi on paigutatud uued ja laiad automaatselt avanevad uksed. Siingi uus silt ukse kõrval – „EV kaitseministeerium ja staabid“. Valvelauas istub tavapärase sõjaväepolitsei asemel valvuritädi kelle nägu tuleb jällegi tuttav ette. Kas see on Maire? Tere Maire hõikan ja saan tere vastu. Ongi tema, ikka hea vanu tuttavaid kohata. Maire seletab, et nüüd kutsutakse teda tädi Maaliks ja ta on juba viimased viis aastat siin majas valvuriametit pidanud.


2010 aasta aprillis, kui sotsiaalministeerium üldise pensionitõusu varjus surus läbi ka pensioniea tõstmise jõustruktuurides ning võrdsustas pensionid riigis, hakkasid mehed kaitseväest lahkuma. Uusi enam kaitseväkke juurde ei tulnud ja viie aastaga kadusid kõik, kellel vähegi pealehakkamist oli. Paljud noored ohvitserid ja allohvitserid läksid välismaale sest keeleoskus ja suutlikkus kohaneda uute tingimustega andsid neile konkurentsi eelise. Viie aastaga olid kaitseväe struktuuriüksused kokku kuivanud sellises mahus, mis sundis neid kulude kokkuhoiuks koonduma Juhkentali. Enamus infrastruktuurist jäi kasutult seisma, suleti õppeasutused ja väljaõppekeskused. Mõne aasta möödudes ei olnud kaitseväge enam niigi palju, et oleks suudetud välismissioonidel osaleda ja seal hakkasid osalema ametnikud. Need, kes veel kaitseväes järgi on, valvavad Toompead või on nii väetid, et vaevalt saavad tööle ja koju. Eks nende jaoks need uksedki suuremaks tehti ja automaatselt käima pandi et vanakesed karkude ja ratastooliga majas liikuda saaks. Ajateenistus kadus sest instruktoreid, kes väljaõpet läbi viiksid, kusagilt võtta ei olnud. Nüüd pakuvad ida-naabrid, et hakkavad ise meie poistele väljaõpet andma. Kuid oh häda, pole poissegi enam. See, kes vähegi kaela kandma hakkab, kaob välismaale “piimajõgesid ja pudrumägesid” otsima. Riiki on järgi jäänud üksnes vanurid ja vene kodanikud.


Küsin tädi Maalilt kas majas on üldse kedagi kellega ma omal ajal koos teenisin. Tädi Maali võtab kätte tähtsa paberilehe ja uurib seda tähelepanelikult. Tööle ilmunud kaheteistkümnest taadist peaksid sa tundma Rasmust ja Peetrit. Rasmus liigub ratastoolis neljandal korrusel ja Peeter istub kunstsüda paelaga kaelas staabiülema toolil kolmandal korrusel. Rasmusel lõid väliõppustel saadud külmetused liigestesse juba siis kui sai 50. Nüüd peabki vaeseke ratastoolis ringi vurama. Ja tal veel 10 aastat pensionini minna. Peeter sai kümmekond aastat tagasi suurest töökoormusest ja stressist põhjustatult mitu infarkti ja talle tuli uus “pump panna”. Õnneks saab vanake sellel aastal pensionile.


Tundsin kuidas mul süda läheb pahaks ja pea hakkab ringi käima. Kaotasin jällegi teadvuse. Kui silmad lahti tegin nägi, et olen tagasi palatis kust mind operatsioonile viidi. Vaatan kella pealt kuupäeva ja tõden rahulolevalt, et on veebruar 2010. Tundub, et õnneks oli tegemist üksnes narkoosi uimas nähtud unenäoga. Ei saa ju Eesti riigis niisuguseid asju juhtuda? Peale mõningast järelemõtlemist hakkan aga kahtlema, 1 aprillini on aega natuke üle kuu. Ja igal unenäol on mingi seletus. Kõige targem oleks vist reservi minna ja jõustruktuuride ametiühing moodustada. Kuigi politseinikel ja kaitseväelastel ei ole lubatud ametiühingutesse kuuluda, on kindlasti JOKK lahendeid, mis Eesti Vabariigis toimivad. Ehk saab kuidagi selliseid väärarenguid vältida?




EV President, 03. veebruaril 2010 Tartus:
“Ja kui me aina tähistame minevikusündmuste ümmargusi ja vähem ümmargusi aastapäevi, siis kas jätkub meil oskust ja tahet mõelda niisama igavikuliselt ka oma tänastele tegudele? Sellele, mida me saadame korda täna ja kuhu tahame jõuda 50 või 90 aasta pärast?”

 

http://ekspress.delfi.ee/kuum/raukade-armee-ehk-eesti-15-aastat-hiljem?id=29392289