Enne kui midagi otsima minna, peaks teadma, mida otsitakse
Meelis Kiili, kindralmajor. Riigikogu liige.
Kogu viimaste päevade arutelu juures on kahe silma vahele jäänud üks oluline Riigikontrolli tähelepanek. Juba aasta tagasi hindas Riigikontroll, et tegemist ei ole üksikute vigade, vaid valitsemisala süsteemse probleemiga. Tänane hinnang kinnitab, et süsteemset viga ei ole adresseeritud. Pigem on põhjust küsida, kas probleem ei ole vahepeal hoopis süvenenud. Sama diagnoosi andis riigikaitseraport, kuid läks sammu kaugemale: kirjeldas ka juurpõhjuseid ja pakkus lahendusi. Üks keskseid juurpõhjuseid on juhtimine, ennekõike poliitiline juhtimine ning sellest tulenev visiooni puudumine. Kui puudub selge poliitiline siht, on raske kujundada ka strateegiat. Ja strateegiat selle sõna tegelikus tähenduses ning olemuses meil praegu ei ole, selle valitsuskabineti kooseisus ei tule ka.
Winnie Puhhi parafraseerides: enne kui midagi otsima minna, peaks teadma, mida otsitakse.
Siin tahan teha ühe olulise eristuse. Tänasel kaitseväe juhatajal on visioon. Ta on selle sõnastanud oma „võidu valemina“. Ka kindral Laaneotsal oli oma aja kohta selge visioon, mille fookuses olid mobilisatsioon ja juhtimine. Mõlemad on suutnud kujundada oma sõjalise visiooni loogilistele eeldustele tuginedes ka olukorras, kus selge kaitsepoliitiline raamistik on olnud puudulik. Vahepealsel perioodil domineerisid pigem ideed, projektid ja plokkskeemid, kuid ka seda perioodi ei saa vaadata lahus samast laiemast probleemist mis on selge kaitsepoliitilise suuna puudumine.
Kuid ka parimal võidu valemil on muutujad, mida kaitseväe juhataja ei kontrolli. Üks olulisemaid neist on kaitsepoliitika. Seda ei saa asendada julgeolekupoliitika alustega, ükskõik kui sageli me seda dokumenti tsiteerime. Julgeolekupoliitika alused peavad andma lähtekoha poliitikale, poliitika strateegiatele ja strateegiad omakorda projektidele. Meil kipub põhjuslik ahel töötama vastupidi: projektid hakkavad kujundama strateegilisi mõjusid ning hiljem otsitakse neile poliitilist põhjendust.
Kui kaugele juhtimisprobleem on jõudnud, näitab üks tänane pealtnäha tehniline, kuid tegelikult kõnekas näide. Kaitseministeeriumis arutatakse võimalust võtta üle RKIK-i raamatupidamine. Organisatsioonilt, mille loomise üks mõte oli korraldada valitsemisalaülest administreerimist ja tugiteenuseid. Kui süsteemi tuleb hakata sellisel moel iseenda sees ümber pöörama, ei ole enam eriti veenev rääkida üksikutest raamatupidamisvigadest. Küsimus on süsteemi toimimises. Kaitseminister on nüüd ametist lahkunud. Seda võib nimetada poliitilise vastutuse võtmiseks, kuid probleemid sellest ei kadunud. Sisuliselt lahkus ta lahinguväljalt ja jättis enda ametiajal kuhjunud juhtimisprobleemid teistele lahendada. Märtrioreool ei muuda seda asjaolu.
Aga siit algab palju olulisem küsimus. Kaitsevaldkond ei ole riik riigis. Kui probleem on süsteemne, aastaid kestnud ja puudutab ühe riigi kõige olulisema funktsiooni riigikaitse ja julgeoleku juhtimist, ei lõpe poliitiline vastutus kaitseministri kabineti ukse juures. See jõuab Stenbocki majja. Peaministri ülesanne ei ole sellises olukorras leida kiiresti populaarne uus minister, kelle nimi ja tuntus aitaksid avaliku arutelu teraviku mujale suunata. Peaministri ülesanne on nõuda diagnoosi, minna juurpõhjusteni, anda poliitiline suund ning tagada, et süsteem parandatakse.
Praegu näeme aga pigem poliittehnoloogilist tegevust: kuidas tulla kriisist välja võimalikult väikese poliitilise kahjuga, kuidas taastada reitingut ja kes võiks olla piisavalt populaarne järgmine kaitseminister. Need võivad olla erakonna jaoks olulised küsimused. Riigi jaoks ei ole need praegu kõige olulisemad küsimused. Riigi jaoks on küsimus selles, kes võtab vastutuse süsteemse juhtimisvea parandamise eest. Kui Riigikontroll ütleb teist korda, et probleem on süsteemne, riigikaitseraport on kirjeldanud selle juurpõhjuseid ja lahendusettepanekuid ning valitsemisala ise tegeleb juba omaenda tugisüsteemide ümberpööramisega, siis ei piisa enam ministri vahetamisest.
Peaminister peab näitama, et ta saab probleemi olemusest aru ja on võimeline seda lahendama. Kui seda ei juhtu, muutub paratamatuks palju ebamugavam küsimus: kas probleem on veel kaitsevaldkonna juhtimises või oleme jõudnud olukorda, kus tuleb küsida, kas peaminister ise on oma riigikaitseliste ülesannete kõrgusel?
