2

Maaelu ja -majanduse probleemid

Jaan Leetsar, Majandusteaduste doktor

Arvamused ja kommentaarid on oodatud

Eesti maaelu areng on teinud pikka aega vähikäiku. Endiselt jätkub maainimeste väljavool põliskodudest, mis kasutuna maha jäävad ja tasapisi varemeteks muutuvad. Noored lahkuvad linnadesse ja sealt edasi välismaale, vanad viiakse surnuaiale. Külad ja väikelinnad hääbuvad ja surevad tasapisi välja. Olukorra teeb veelgi hullemaks käimasolev omavalitsuste reform ja maavalitsuste kadu. Ettevõetud toetussüsteemide peenhäälestamise ja Euroopa Liidu reeglite järgsed saneerimise katsed pole olukorda maaelus põhimõtteliselt parandanud. Praeguseks on meie maapiirkonnad ja külad kaotanud 300-400 tuhat inimest, kes on ümber asunud linnadesse (peamiselt Tallinnasse) ja välismaale ning kes ei mõtlegi niipea tagasi tulla. Sisuliselt pole maaelu arengule kaasa aidanud ka kõikvõimalikud reformid, valdade liitmine, maakondade ärakaotamine ning maksude optimeerimine, mis halvendavad maarahva olukorda jätkuvalt. Pigem on omavalitsuste reform (liitmine) aastaid toiminud väära maaelupoliitika tagajärg. Järgnevale toetudes väidan, et Eesti maaelu vajab peenhäälestamise asemel radikaalset reformi alates omandisuhetest ja lõpetades uue majandus- ja maareformiga.

Oli aasta 1993, kui ma käisin esimest korda Põhja-Itaalias, mis on põllumajanduspiirkond ja kus peetakse viinamarjakasvatuse kõrval ka oluliselt piimakarja. Itaalias oli sel ajal juhtunud üks minu jaoks esmapilgul arusaamatu lugu. Minu jaoks arusaamatu seepärast, et meil tol ajal mingeid probleeme piima ületootmisega polnud. Pigem vastupidi – piimast ja lihast oli pidevalt puudus. Me ei olnud harjunud olukorraga, kus tootmismahtusid oli vaja piirata. Euroopa Liidus, sh ka Itaalias oli kehtestatud aga toorpiima tootmisele ülempiir ehk tootmiskvoot. Piima tootmiskvoodist mittekinnipidamise tõttu (lubatud tootmismahtu ületati umbes 1 miljoni tonni võrra, mis võrdus enam-vähem Eesti tolleaegse piima kogutoodanguga) rakendati Euroopa Ühenduse poolt Itaaliale koheselt väga suur trahv. Mõtlesin, mis juhtub siis, kui tootmiskvoodid ära kaotatakse? Oli ju selge, et sel juhul käivitub massiline piima import ka Eestisse ning selle takistuseks oleksid ainult ELi riikides olevad kõrgemad hinnad. Mis saab aga siis, kui hinnad võrdsustuvad? Sain aru, et siis algavat ohjeldamatut importi Eestisse takistavad ainud imporditollid. Neid aga Eesti valitsused (Mart Laar, Tiit Vähi) keeldusid jäärapäiselt rakendamast.

Euroopa surve Eestile

Itaalias ja teistes vanades Euroopa Liidu liikmesriikides käies pani seal nähtu-kuuldu sügavalt järele mõtlema. Miks ikka asjad kapitalimaailmas niimoodi käivad. Ja miks tootjaid-talunikke ja nende ühistuid vabaturu tingimustes trahvitakse? Kui keegi toodab rohkem kui müüa suudab, siis jääb ju osa toodangust lihtsalt müümata! Kahju kannatab tootja ja kõik! Asja lähemalt uurides selgus, et Euroopa Ühenduses on väga ranged reeglid ja mingit vabaturumajandust, nagu meie tol ajal kapitalismi ette kujutasime, pole tegelikult olemas. Mõtteainet pakkus ka tõsiasi, mis juhtub siis, kui Eestis ja Euroopa Liidus kehtivad ühed ja samad reeglid? Mida rohkem ma CAP (Common Agriculture Politics) peale mõtlesin, seda süngemaks minu ettekujutus Euroopa Liiduga liitumisjärgsest Eesti maaelust muutus. Asi läks isegi niikaugele, et kui me pidime Euroopa Liiduga liitumise referendumil hääletamas käima, hääletasin ma täie teadmisega juba liitumise vastu. Mis sest, et Euroopa Liidus olles lubati meie talunikke-tootjaid ja maaelu arengut võrdselt vanade liikmesriikidega toetada. Ma nägin juba toona väga selgesti, mis juhtub Eesti põllumajandusega, sh maaeluga tervikuna kui me Euroopa Liiduga liitume ja meid erinevalt koheldakse. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik mu toonased hirmud on tänaseks kuhjaga täide läinud ja seda näen maal elades iga päev. Eriti markantseks muutus olukord 2016. a suvel, kui likvideeriti sigalate kaupa sigu ja palju lehmi viidi tapamajja. Kerkib ka kiuslik küsimus – kas see oli ikka Aafrika katk või hoopiski Euroopast pärit pisik?

Mäletan, et kirjutasin ohtudest toonasele põllumajandusministrile Andres Varikule ja palusin liitumislepingusse panna Eesti põllumajandust ja maaelu kaitsvad paragrahvid. Kahjuks ei suutnud Andres Varik Tiit Vähi valitsuses olles kehtestada ei kaitsetolle ega tagada meie põllumajandustootjatele ka vajalikku riiklikku kaitset. Kapitalismi ihalus toonases Vähi valitsuses oli ikka väga suur. Ühistegevust torpedeeriti peaministri poolt lausa avalikult. Keskmiku-taluniku vajadusi ei peetud üldse oluliseks. Toetati ainult suurtootmist ehk mõisasid.

Ma arvan teadvat, miks seda tehti. Iga vana liikmesriik hoolitses eeskätt enda maaelu ja peretalude heaolu eest. Minu hinnangul pidi sellele järgnema Eesti põllumajandustootmise hääbumine ja külade väljasuremine. See on meie maaelu katastroof! Samas olen arvamusel, et protsessi on võimalik ka tagasi pöörata. Kuid selleks on vaja riigis põhimõttelisi muudatusi. Me ei pea toetama mitte suurtootmist vaid peretalusid ja pereettevõtteid ning nende omandis olevaid ühistuid!

Sellal, kui meie tootjad unistasid ELi turgudele pääsemisest, meid sinna lihtsalt ei lastud. Miks? Küsimus oli selles, et uued liikmesriigid, sh Eesti, oleksid olnud suutelised Euroopa turud põllumajandussaadustega üle ujutama ja sisuliselt pankrotti viima ELi vanade liikmesriikide peretalud ja ühistud. Seda EL poliitikud ei saanud ju lubada! See oleks olnud nende poliitilise karjääri lõpp. Seega oli vaja teha veel eeltööd ehk meie tootjaid enne liitumist veel vähem konkurentsivõimelisteks muuta, st tõsta tootmise omahinda. Näiteks sundida meid ostma Euroopa Liidust kalleid masinaid, traktoreid, kombaine, lüpsimasinaid jne. Selleks kehtestati kindel toetuste jagamise kord (Sapard, Pria), et ELi toetused olid abikõlbulikud põhiliselt ainult Euroopa Liidu liikmesriikide masinatööstustes toodetavale tehnikale. Seevastu kvaliteetset kuid odavat Vene, Valgevene, Ukraina tehnika ostu reeglina ei toetatud. Vana Euroopa Liit kaitses kiivalt eeskätt OMA talunikke-tootjaid, mingist võrdsest kohtlemisest ei saanud isegi juttu teha. See, et Euroopa Liidus on kõik tootjad (nii vanad kui ka uued tulijad!) võrdselt koheldud, oli ja on siiani sisuliselt rumalatele mõeldud udujutt.

Euroopa Liiduga liitumise järel kehtestati ka meie tootjatele osaliselt toetused. Need olid ja on ka praegu sihilikult tunduvalt väiksemad kui vanades liikmesriikides. Eks ikka selleks, et luua eelised vanadele liikmesriikidele ja hoida ära näiteks Prantsuse talunike mass-streike ja teede-tunnelite ummistamist. Uutele liikmesriikidele lubati ainult piiratud ulatuses omalt poolt toetusi juurde maksta. Asjaolu, et Eesti ei rakendanud kuni 2017. aastani isegi Euroopa Liidu poolt lubatud mahus otsetoetusi, on meie parempoolsete valitsuste karuteene Eesti põllumajandustootjate vastu. See omakorda vähendas meie tootjate võimekust suurendada tootmismahte. See aga oligi ju Euroopa Liidu vanade liikmesriikide eesmärk! Nii lihtne see ongi!

Mis saab suurfarmidest?

Omaette probleemiks võivad tulevikus kujuneda meie suurfarmid. Ühelt poolt vähendavad suurfarmid tööjõu vajadust ja võimaldavad kasvatada tootmismahtusid ning vajavad ka vähem tööjõudu. See oleks nende plusspool. Kuid teiselt poolt suurendavad moodsa tehnoloogiaga varustatud ja kallid suurfarmid toodangu omahinda, mis teevad meie suurtootjad jälle vähem konkurentsivõimelisteks. Samal ajal on suurfarmidele ka teistel põhjustel palju vastaseid. Eriti jõuliselt protesteerivad nende vastu keskkonna- ja loomakaitsjad.

Arvan, et meie suurfarme tuleks vaadata hoopis teise nurga alt. Leian, et rajatud suurfarmid kujutavad endast hoopiski viitsütikuga pommi Eesti rahva elujõule ja rahvuse säilimisele. Need mõisataolised ettevõtted vajavad väga palju odavat tööjõudu, kuid kahjuks on seda raske juba praegu leida. Kas rahvas on juba aru saanud, et „uusmõisad” ikestavad suure osa Eesti rahvast ja sisuliselt muudavad nad pärisorjadeks? Eesti rahvas mäletab veel kuldaega aastatel 1935–1940, kui rajati tuhandeid uusi talusid(KODUSID), tehti ropult tööd, kuid sellega kaasnes ka armastus kodumaa vastu. Tänapäeval aga piiravad „mõisad” tugevasti kaasaegsete peretalude arengut ja eesti rahva taastootmist. Vastuolud suurtootjate ja peretalude vahel MAA pärast süvenevad. Moodsatel mõisadel on juba praegu väga suur vajadus maa ja odava tööjõu järele. Paistab, et see on üle-maailmne protsess, mis tuleb riigi jõuga peatada. Viimasel ajal vallandunud maade haaramise (land grabbing) protsess on jõudnud juba ka Eestisse.

Milleks meile mõisad?

Rooma paavst Innocentius III kuulutas 13. sajandi lõpul Eesti alad neitsi Maarjale ehk Maarjamaaks ja alustas ristirüütlite ja Saksa aadlike toel Eesti ja Liivimaa vallutamist. Eesmärgiks nn „maarahva” valitsemine ja Saksa mõisnike kasuks tööle rakendamine. Praktiliselt kõik tööd mõisates tehti Eesti maarahva tööjõul – mitte ainult põllutööd ja karjakasvatus vaid maarahva jõuga ehitati üles ka mõisahooned ja kõik muu. See oligi üks maarjamaa vallutamise eesmärke! Kahjuks ei ole sakslaste unistused ka praegu kuhugi kadunud. Toon mõned näited. Tuletame meelde Vabadussõjas lahinguid Rauddiviisi vastu, kui sakslaste sooviks oli taas oma mõisate tagasisaamine ja Eesti maarahva ikestamine. Kui Hitler alustas sõjakäiku NSV Liidu vastu, siis Eesti aladele pidid uuesti naasma mõisnikud ning Saksamaa võim ning neile tuli tagastada kõik Eesti Wabariigi ajal riigistatud mõisad ning talurahvas neile allutada. Sel ajal, kui olin Eestimaa Talupidajate Keskliidu peadirektor ilmus ühel ajal minu vastuvõtule üks saksa mõisnike järeltulija ja tegi ettepaneku Eesti verisulis talunike toetamiseks. Kummaline oli see, et ta pakkus soodsatel tingimustel laenu, kuid laenu tagatiseks pidid laenusaajad andma oma maa. Tema toetusel rajatavate õunaaedade saak tuli turustada ainult tema vahendusel. Pole raske ennustada, mis juhtunuks, kui talude poolt toodetud õunasaak oleks ikaldunud või talu muudel põhjustel pankrotti läinud? (Kokkuostuhinnad pidi tema kehtestama!). Kuna laenude katteks oli talunike maa, siis oleks sakslane suhteliselt lihtsalt maa omanikuks saanud. Tema võimkonnas oleksid talud võlgu jäänud ja võlgade katteks oma maa müünud. Kuna tehingud tuli teha tema vanavanematele kuulunud mõisate maadel asuvate taludega, siis polnud raske ette näha tulevikku – mõisasüsteemi taastamist. Loomulikult mina keeldusin sellise avantüüriga kaasa minemast. Mõni aeg hiljem tegi endiste mõisasüdamete erastamisest juttu üks sakslasest Erastamisagentuuri nõunik. Seejärel tuli ettepanekuga mõisade erastamiseks välja ka toonane Isamaa ning president Lennart Meri, kes kutsus ellu ka ordeni Maarjamaa Risti. Kui seletasin, et põllumajandusministri haldusalas olevad mõisad on kõik juba enne teist Maailmasõda Eesti Wabariigi poolt sakslastele kompenseeritud, surve mõisasüdamete erastamiseks vaibus. Siinkohal ma näen teatavat ohtu ka praegustele taludele. (Landgrabbing protsess on Eestis juba käivitunud!).

Kuna eestlane ei soovi teise eestlase juures pärisorjaks olla, tekib suurtootjatel tööjõu probleemi lahendamiseks vajadus Eestisse tuua hulgaliselt odavat välistööjõudu Aasiast ja teistest riikidest. Need protsessid on aga otseses vastuolus mitte ainult Eesti Vabariigi Põhiseadusega vaid ka Eesti riigi säilimisega pikemas perspektiivis! Miks Riigikogu neid protsesse ei peata? Kas meie kõige kõrgem valitud kogu seda protsessi tõesti ei tunneta? Tundub, et käivitumas on „veneajast” veelgi suurem rahvust hävitav protsess. Võimalik, et nii suurtöösturid kui ka põllumajanduslike „mõisate” omanikud algatavad varsti Põhiseaduse muutmise, mis looks maakapitalistidele eeliseid odava välistööjõu sissetoomiseks ja veelgi legaalsemaid võimalusi maade haaramiseks ning väiketootjatelt (peretaludelt) ülesostmiseks. Samal ajal otsivad ettevõtlikud eestlased jätkuvalt tööd välismaalt. Tuleb välja, et midagi on Eesti riigis väga tõsiselt mäda! Vaatame veel mõnda käimasolevat protsessi lähemalt.

Puukfirmad Eesti turul

Puukfirma all mõtleme välismaist ettevõtet, mille eesmärgiks on Eesti loodusressursse ja tööjõudu ära kasutades teenida välismaisele ettevõttele kasumit ja see siis emamaa riiki (välismaale) viia. Selliste välismaiste ettevõtete lubamine ja ilmumine Eesti põllumajandussaaduste turule on selgelt kahjulik meie maamajanduse arengule. Puukfirmad kasutavad meie tööjõudu, maad, metsa ja vett ning Eestis toodetud toorainet lihtlabaselt raha (kasumi) teenimiseks. Erinevatel hinnangutel viiakse puukfirmade kaudu Eestist välja 2–10 miljardit eurot aastas. Loomulikult vaesub selle summa võrra igal aastal ka Eesti maaelu. Seega välismaiste toiduainete impordi kõrval vaesustavad Eesti maaelu ka paljud välismaised puukfirmad. Selguse mõttes nimetame nendest mõned. Näiteks soome talunikele kuuluvad Valio piimandusettevõtted, HK Ruokatalo (Põhja-Soome lihaühistu) lihatööstusettevõtted, sh Rakvere Farmid (lihakombinaat, sigalad ja suur seavabrik Viljandimaal), Atria lihatööstus Valgas, linnutooteid tootev endine Tallegg Saha Lool ja Tabasalus, Taani talunikele kuuluv väetiste ja teravilja turundav ettevõte Baltic Agro, põllumajandusmasinaid turustav ettevõte Konekesko, Prisma kaupluste kett jne, jne). Need on ainult mõned näited. Sageli on nende ettevõtete omanikuks välismaised põllumajandustootjad-talunikud ja nende ühistud. Kui Euroopa Liit sellist tegevust toetab, siis kas see on ikka Eesti talupere suhtes aus ja eetiline?

Olen seda teemat korduvalt käsitlenud ja selgitanud, et puukfirmade vastu saab turukonkurentsis ainult meie tootjate ühistegevus ja turgude reguleerimine (tollid). Tundub, et viimasel ajal on sellest juba ka aru saadud. Ühistegevuse võiks viia ka rahvusvahelisele tasandile (nn. Euroopa Ühistud). Olemuselt on välismaistele tootjatele kuuluvad puukfirmad ebaeetilised ja põhimõtteliselt seega kuritegelikud Eesti rahva ja riigi vastu. Kasutades ära meie põllumajandustootjate suhtelist vaesust ja ka väheseid ärioskusi on imbutud Eestisse. Meie looduslikke resursse hõivates ja kasutades teenitakse välismaalastele kasumeid. Paradoksaalsel kombel toetab Eesti valitsus neid nii rahaliselt (Pria toetused) kui ka moraalselt (jagab aurahasid ja tunnustusi!). Selline tegevus ei toeta mitte kuidagi eesti põlisrahvast! Leian, et need inimesed(ametkonnad), kes puukfirmade tegevust Eestis toetavad, tegutsevad sisuliselt Põhiseaduse sisu ja mõtte vastaselt. On korduvalt tõestatud, et äärmuseni viidud vabakaubandus on Eesti maaelule äärmiselt kahjulik. Ja seda igas mõttes. Tuleb sekkuda!

Kahjuks on poliitikud selle teema sisu ja olemuse mõistmiseni jõudnud alles viimastel aastatel. 1930-tel aastatel asutati Eestis president Konstantin Pätsi seadustega terve rida ühistulisi ekspordiorganisatsioone (näit. Eesti Võieksport, Eesti Lihaeksport, Eesti Munaeksport, ühispangad, ühiskindlustus, ühiskasutus jt, mis koondati Ühistegevuskoja võimkonda). Kiiresti kasvasid Eesti talupidajate tulud, Eesti külad sisuliselt renoveeriti, riigi toel ehitati terve rida asundustalusid, olemasolevad renoveeriti, küladesse rajati talurahva initsiatiivil ridamisi koole, seltsi- ja kuluurimaju jne. See periood (1935–1940) oli Eesti küla renessansi, uuestisünni aeg. Ka praegu oleks viimane aeg riiklikul tasemel alustada Eesti külaelu taaselustamisega. See peab algama põhimõtteliselt uute ja strateegiliste poliitiliste otsuste vastuvõtmisega. Allpool on esitatud autoripoolsed seisukohad, millest ja kuidas võiks alustada.

Kes on Eesti „põllumees” ja kas ta peab toitma oma rahva?

Siinkohal kerkib kõigepealt küsimus, mis vajab üheselt arusaadavat vastust. Kes on ikkagi see paljutsiteeritud põllumees? Kas selleks on inimene, kes maad palgatöölisena harib, st. istub traktori roolis ja künnab, külvab, niidab või kombainiga vilja koristab? Või see, kes laudas loomi söödab, sõnnikut laudast välja veab ja lehmi lüpsab ning karjatab? Või on põllumeheks suurmaaomanikust mõisnik, kes elab koguni linnas või välismaal ning on palganud omale mõisavalitseja ja töölised, kes mõisas maatööd teevad? Või on põllumeesteks siiski taluperemees(naine) koos laste ja vanavanematega, kes omanikena peretalu majandavad ja perele elatist maaharimise, karjakasvatusega ja muu tegevusega teenivad? Kes siis eelloetletutest on see kõige õigem põllumees „rahva toitja”, kellest on Eesti riigile kasu ja kellele riik peaks(võiks) toetusi maksta? Enne kui aruteluga edasi minna, peame termini „põllumees” tähenduse täpselt selgeks saama.

Leian, et traktoriroolis või lüpsimasina juures tegutsev inimene, kes on palgatöölise staatuses ja ei ole ka omanikustaatuses ei ole tegelikult „põllumees”. Pigem saab teda tituleerida palgatööliseks. See inimene, kes on küll maaomanik, kuid tegelikku maatööd ei tee, on pigem „mõisnik”. Seevastu seda inimest, kes teeb küll maatööd, kuid rendib maad või tootmisvahendeid võiks nimetada rentnikuks (renditalunikuks). Nii jäävadki veel peretalus elavad ja tööd tegevad inimesed, kes on nii maa kui ka tootmisvahendite omanikud ning kelle puhul on tõesti õigustatud nimetus „põllumees”. Me peame aru saama, et Eesti maaelu vajab eeskätt OMANIKKE, mitte palgatöölisi ehk moonakaid(pärisorje)! Mis oleks, kui Riigikogu tasemel defineeritaks üheselt, keda me nimetame mõisnikuks, keda talunikuks, keda tööliseks-sulaseks, keda mõisavalitsejaks, keda rentnikuks jne.

Edasi saaksime juba määratleda, milliseid sotsiaalseid rolle erinevalt tituleeritud inimesed täidavad ja millised neist oleksid Eesti riigi jaoks olulised. Edasi võiks riigi tasemel kokku leppida, keda peaks riik eelistatult toetama. Kui lähtuda Põhiseadusest, siis on hetkel väga tähtis eesti rahva püsimajäämisel rahvastiku iive ja taastootmine. Meditsiinidoktor Jaak Uibu initsiatiivil olid 2016-2017 a. Riigikogus arutusel Eesti rahva iibe probleemid. Kahjuks ühtki reaalselt mõjuvat otsust vastu ei võetud. Millises sotsiaalses staatuses peaksid olema inimesed, keda riigi seisukohalt oleks otstarbekas iibe küsimustes toetada? Ilmselt ikka neid, kes taastoodavad rahvast ja kelle kaudu me kõik saame rikkamaks. Maal on nendeks selgelt peretalude omanikud, kes seal elavad ja toodavad endale ja riigile vajalikke hüviseid (toitu, energiat, ehitusmaterjale, teadmisi, tervist, kunsti jne) ja järeltulevat põlvkonda.

Riiklikke eesmärke silmas pidades ei ole meil seejuures primaarseks mitte toidu tootmine, vaid riikliku maapoliitika prioriteediks peaks saama rahvastiku taastootmine ehk peretalude arendamine maal. Ja eeskätt neid tulekski toetada (mitte niivõrd piimakarja, põllupidamist, karjakasvatust, aiandust jne). Siit tuleneb järgmine ülesanne Riigikogule – defineerida ja seadustada täpselt peretalu ja peretalu liikme mõisted. Sellel teemal olen lähemalt peatunud raamatus „Ühistegevus globaliseeruvas ühiskonnas”, 2004.

Kuna elan Võrtsjärve ääres, olen tähele pannud veel üht võimalust inimeste maale toomiseks ja rannaelu arendamiseks. Praegu kehtiv rannakalanduse süsteem ei motiveeri kalurikülade (peretalude) arengut. Kalapüügilubasid kutselistele kaluritele jagatakse Keskonnaministeeriumi poolt nii nagu jumal juhatab ehk „kes maksab, tellib muusika!” Senine ultraliberaalne lubade jagamise süsteem on rannaelule selgelt kahjulik ja tuleb ära muuta. Mitmes piirkonnas (nt Peipsi ääres, Pärnus ja mujalgi) on tekkinud juba nn „kalakuningad”, kelle kontrolli all on praktiliselt kogu rannakalapüük ja loomulikult ka raha. Riigil oleks samal ajal üsna lihtne rannapiirkondi elustada. Kalapüügilubade väljastamine tuleks anda kohalikule kogukonnale (näiteks kalanduspiirkondade MTÜd) ja kehtestada kord, mille alusel kalapüügilubasid antakse ainult rannikualal elavatele kaluriperedele (kaluritaludele) ja kala kokkuost ja esmatöötlemine korraldatakse kaluriühistute kaudu. Samuti peaksid väikesadamad olema kaluriteühistute või kohalike omavalitsuste kontrolli all. Näiteid võib leida Hispaania mererannikult, Itaaliast, Taanist, Soomest ja mujaltki. Miks Eesti riik ei ole nendest eeskuju võtnud ja on ellu kutsunud „kalakuningad”, kes elavad linnades ja teinud rannakaluritest moonakad? Kui riik ranna(maa)elu probleemiga tõsiselt haakuks, tekiksid uued tuhanded kaluritalud ja –külad, kus sünniksid ka maa- ja rannaelu tundvad ja seda edasi kandvad lapsed. Praegu on see täiesti kasutamata võimalus.

Teiseks oluliseks võimaluseks on metsatalude (metsavahid) taasteke. Praegu võib juba küsida ja arutleda, kas metsavahitalude ärakaotamine riigi initsiatiivil oli ikka maaelu arenguvajadustele vastav? Meie riigi- ja ka erametsad on metsarisu, mahamurdunud puid ja muud sodi täis. Keegi neid ei valva ega hoolda. Kapitalistid tegutsevad metsas hooletult (lõhutakse väljaveoteid, kuivenduskraavid on umbe sõidetud, suured masinad on purustanud õrna ja õhukese metsakamara jne). Kuigi riigi poolt on vastu võetud terve rida seadusi, mis kohustavad metsi heaperemehelikult majandama, siis praktikas me seda sageli ei näe. Tundub, et metsal puudub hea peremees. Ilmselt oleks mõistlik siiski üle vaadata metsa(turismi, puhke)talude taastekitamise küsimused.

Kuidas toita Eesti rahvas?

Kui tootmiskvoodid üle-euroopaliselt kaotati, siis selleks ajaks olid meie ja vanade liikmesriikide hinnatasemed enam-vähem ühtlustunud. Sisuliselt läksid 2016. aasta suvel käiku minu Itaalias, 20 aastat tagasi tunnetatud hirmud, et meile hakatakse massiliselt sisse tooma põllumajandussaadusi Euroopa vanadest liikmesriikidest. Praegu näeme, et kauplustesse on ilmunud massiliselt selliseid toidukaupu, mida me oleksime suutelised nõutavas mahus ja kvaliteedis ise tootma. Sealiha rümbad on toodud meile Hispaaniast, Saksamaalt, Taanist, Poolast jt riikidest. Piimasaaduste, leiva, jahu, juurviljade, kartulite, õunte ja praktiliselt kõikide oluliste toidukaupadega on sama lugu. Euroopa vanad liikmesriigid suudavad suurepäraselt ära toita kogu Eesti rahva. Tulebki välja, et suhteliselt kallimat ja suurtootjate poolt toodetud toodangut pole meile sisuliselt üldse vaja. Milleks me neid siis toodame ja tootmisele veel riigi poolt miljoneid peale maksame? See on küsimus, mis tuleks poliitikute poolt veel rahva jaoks lahti rääkida. On ju päevselge, et soodsamates looduslikes tingimustes asuvad Euroopa Liidu liikmesriigid suudavad suurepäraselt ära toita kogu eesti rahva ja neil jääb toidukaupa veel ekspordiks ülegi. Näeme, et Euroopa Liidu nn ühtsel põllumajanduspoliitikal on kindel, Eesti põllumajandust väljasuretav toime. See tõdemus on karm ja paljudele toetusi saavatele suurtootjatele kindlasti vastumeelt.

Eestis on kahjuks siiani käibel majanduslikus mõttes väär seisukoht – Eesti põllumehed peavad ära toitma oma rahva. Ei pea! Kahjuks on see nn „põllumeeste” (tegelikult suurtootjate) peamine argument riigilt toetuste välja pressimiseks. Olgem lõpuni ausad! Tegelikult ei ole Eestis vaja üldse rahva toitmise eesmärgil toitu toota. Euroopa Liidu teistes liikmesriikides toodetakse tunduvalt rohkem ja isegi odavamini (soodsam kliima!) niipalju rohkem, et suudetakse vabalt katta isegi mitme Eesti rahva toiduvajadus. Selline on tänapäeva reaalsus! Selle teadmise taustal kerkib veel üks tõdemus. Kas meil on üldse mõtet suurtootjatele (sh väliskapitalistidele) veel toetusi maksta ja survestada riigi niigi väikest eelarvet? Kes sellest kasu saab? Mis kasu on eesti rahval sellest, kui välismaistele suurtootjatele-puukfirmadele, kes toovad välisriikidest sisse odavat tööjõudu, maksame riigieelarvest veel otsetoetusi? Miks maksta riigi poolt toetusi väikesearvulisele maakapitalistide grupile? Mis sellest riigile kasu on, kui väike arv maakapitaliste rikastub ja peretalud vaesuvad ning maapiirkonnad hääbuvad?

Kellele on tollid kahjulikud, kellele kasulikud?

Tollid ehk impordipiirangud on erinevates riikides kehtestatud mitmetel eesmärkidel. Reeglina eeskätt selleks, et piirata välisriikidest selliste kaupade sissevedu, mida soovitakse vältida või piirata. Kindlasti on imporditollid kasulikud nendele kaupadele, mida me piisavas koguses ja kvaliteedis ise toodame. Sellega me loome täiendavaid võimalusi omatoodetud kaupade siseturul turustamiseks. Kuna sisseveetavad kaubad tollide tõttu kallinevad, siis nende sissevedu väheneb ja selle arvel luuakse võimalused omatoodetud kaupade turustamiseks. Sageli on räägitud, et sisseveo ehk imporditollid tõstavad ka omamaise kauba hinda ja on seepärast meile kõigile kahjulikud. See on õige ainult osaliselt. Paljude põllumajanduskaupade puhul aga on hoopiski vastupidi. Milleks meile näiteks Hollandi piim või Taani sealiha ja Itaalia õunad või Poola kartul? Nende kaupade sissetoomise järel vähendame oma analoogsete kaupade turgu ning kaotajateks osutuvad meie tootjad, kellel ei õnnestu oma kaupu siseturul müüa ja peame otsima turustamisvõimalusi Jaapanis, Hiinas ja teistes riikides. See on kallis eeskätt transordi tõttu. Selleks, et pääseda välisturgudele peame oma tootjatele maksma otsetoetusi, mis on koormaks riigieelarvele ja sisuliselt ei kata otsetoetused kulutusi, mida meie tootjad peavad tegema. Praktiliselt kõik riigid kasutavad turu reguleerimiseks kas kaubanduspiiranguid (tolle) või muid regulatsioone. Meil on igasugune turgude reguleerimine keelatud eeskätt vanade ELi liikmesriikide kasuks. Samas on turu reguleerimise küsimused olemas ja me peame neile ka ausalt vastama. Leian, et turu regulatsiooni küsimused vajad palju rohkem tähelepanu ja neid tuleks vaadelda tervikuna maamajanduslikust kompleksist lähtuvalt. Äärmuslik turu regulatsioonidest hoidumine võib kasulik olla ainult importkaupadele ja ärikatest kaupmeestele!

Kuidas ja milleks siis tuleks maaelu üldse arendada? Milleks me peaksime põllumajanduslikule masstootmisele peale maksma? Sellest arutelust selgub, et lõpetame Eestis igasuguse põllumajandustootmise üldse ära?! Mõned poliitikud kahjuks seda seisukohta ka jagavad. Mina olen siiski teistel põhjustel vastupidisel arvamusel.

Milleks meile maamajanduslik ettevõtlus? 

Eestis tuleks kogu maamajanduslikku kompleksi (mets, vesi, puit, energia, toit, kala, turism, töötlev tööstus, põllumaa jne) arendada hoopis muul põhjusel. See on kõikidele meie inimestele (perekondadele) vajaliku sissetuleku saamine äraelamiseks ja maapiirkondade asustatuna hoidmiseks ehk eesti rahva taastootmine. Vastasel korral rahvastiku elujõud väheneb ja me sureme rahvusena lihtsalt välja. Ma ei ole nõus nendega, kelle arvates peaks koondama kogu rahva linnadesse. Selle tulemusena maapiirkond paratamatult tühjeneb. Tuleb arvestada hoopiski sellega, et inimene vajab puhast loodust ja oma kodu selles. Selline oleks perspektiiv, mida me peame silmas pidama. Seega tuleb astuda samme Eesti kodanike sidumiseks oma maa ja koduga – inimesed peavad tundma, et nad on ka riigile vajalikud. Ja riik, kui kodanike ühendus(ühistu), peab toetama oma kodanikke, küll siis kodanikud hoolivad ka oma riigist. See on riikliku iseseisvuse ja iseseisva riigi kodanike olemuslik küsimus. Kuigi rahva maale taastoomine on kallis, tuleb meil seda siiski rahva säilimise huvides teha.

Siit tulebki veel üks küsimus – kas meil (riigi kodanikel, riigikogul, erakondadel, valitsusel, valdadel jne) on üldse mõtet peaeesmärgiks seada põllumajandusliku suurettevõtluse ja kapitalistlikku toiduainete tootmise arendamist? Võib selguda, et meie jaoks on oluline mitte intensiivne ja energiamahukas masstootmine vaid mingid mahedad niššitooted, mis mingis ulatuses ja mahus on KODUde säilimiseks ja hoidmiseks vajalikud. Sellest küljest vaadatuna tuleks tõsiselt üle vaadata ja korrigeerida meie maaelu poliitikat.

Kohe kerkib ka küsimus, kellele kuuluvat ettevõtlust riik peaks toetama (lubama). Kas teist inimest ekspluateerivat suurtootmislikku kapitalistlikku mõisasüsteemi või hoopiski isemajandavaid peretalusid kui eesti rahva põlisKODUsid? Olen arvamusel, et mõisataolised suurettevõtted ei sobi Eesti maaellu. Seda paljudel põhjustel. Toome siinkohal mõned. Suurtootmine survestab oluliselt keskkonda, sh puhast õhku ja vett. Samuti vajatakse oluliselt lisa palgatööjõudu, lehmade karjades oleku aeg on lühikesevõitu, eesti rahva enamus ei osale kasumi jaotusprotsessis, kasum koondub väikesearvulise omanikekihi kätte. Monokultuuride kasvatamine rikub looduslikku tasakaalu muldades, põhjustab probleeme mesinduses ja looduslikes ökosüsteemides. Ilmselt kõige olulisem puudus on, et suurtootmine võtab ära võimalused peretalude ehk pikemas perspektiivis eestluse arenguks!

Samas peretaludel põhinev majandus ei pea baseeruma ainult põllumajandusel, metsandusel, kalandusel jms, vaid tervel kompleksil loodusressurssidel, pere elu tagaval tegevusel (biomajandus). Miks mitte säilitada, arendada ja riiklikult toetada peretalusid, mis näiteks toodavad päikesest ja biomassist energiat ning ekspordivad seda teistesse riikidesse energiaühistute omandis olevate elektrivõrkude vahendusel?

Kõige esmalt on vaja riigikogu tasandil defineerida peretalu mõiste (praegune kriteerium, mis põhineb tootmisel, ei sobi). Tuleb arusaadavalt seadustada, et peretalu on perele eeskätt elamiskoht, kus taastoodetakse eestlust, mitte mingi tootmisüksus või riigimaksude kogumise koht. Ja suurtootmislik mõisasüsteem on sisuliselt peretalu vastand – mingi eliitperekonna jaoks tööinimesi ekspluateeriv ja kasumeid teeniv ettevõte, mis ei sobi kokku eesti rahvuslike eesmärkidega. Mõeldavad riiklikud toetused tuleks seega eranditult suunata mitte suurtootmise vaid eeskätt peretalude arendamiseks ja väljaehitamiseks (nt asundustegevus!).

Olulisel kohal on peretalude kõrval ka väikesed pereettevõtted, kus tehakse suur osa (vähemalt üle 60%) tööst pereliikmete poolt. Peretalude kõrval on need samaväärsed ka elanikkonna taastootjatena. Need võivad tegutseda samuti maapiirkondades asuvates alevikes ja ka linnades. Oluline on seejuures, et need ettevõtted kannavad endas eestlust ja annavad aated edasi ka järeltulijatele. Need võivad olla väga mitmekesised – toota laias nomenklatuuris toidukaupu, ravimeid, ehituskonstruktsioone, metallitooteid, arvuteid, teenindada turiste, luua muusikat ja kunsti jne. Need vajaksid rohkem toetust ka riigi poolt.

Siinkohal peatume lühidalt veel ühel probleemil. Mis juhtub toidukauba tootmisega ja rahva toitmisega juhul, kui Euroopa Liidust lahkuvad peale Inglismaa veel Prantsusmaa, Saksamaa ja teised riigid ning Euroopa Liit laguneb? Kui ELi juriidiline kehand lakkab olemast, kas siis kaubandussuhted säilivad ja milliseks nad kujunevad? Võibolla on siis Eestile kasulikum toota maksimaalselt just oma toitu. Sellest ohust tulenevalt peaksime riigina siiski hoolitsema ka omamaise toidu tootmise eest. Ka sellest ohust tulenevalt oleks kasulik siiski oma põllumajanduslik tootmine igal juhul säilitada. Ka sel juhul, kui selle tootmine on kallim, kui mõned teised riigid pakuvad ja me peaksime oma riigieelarvest sellele peale maksma. Leian, et selline toetus on õigustatud ja perspektiivis vajalik. Sellisel juhul muutub omatoit riigi strateegiliseks ressursiks!

„Mõisate” asemele tööühistud?

Mida teha olemasolevate suurfarmidega (aktsiaseltsid, osaühingud)? Minu arvates ei tasu neid kohe maha lõhkuma hakata. Kui nad tulevad vabas konkurentsis iseseisvalt toime, las nad siis toimetavad edasi. Peatame nendele ainult riiklike toetuste maksmise ja välistööjõu sissetoomise. Kui vaadata Inglismaa ja teiste riikide mõisasid, siis on selgelt tajutav nende majanduslik kiratsemine. Paljud mõisasüdamed on ümberehitatud turismiteenuste osutamiseks, maad ja metsad on välja renditud kohalikele talumeestele-rentnikele. Tundub, et hädad saavad alguse nn „mõisa köie lohisemisest”. Palgatööline mõisas ei ole kunagi nii produktiivne kui kõrval tegutsev omanik-taluperemees(naine). Lootus, et hiinlasest palgatööline sama usinalt tööd teeb kui meie talunik-omanik, on asjatu lootus. Palgatööl ja omaniku poolt tehtaval tööl on tajutav vahe. Ja see teebki peretalud ka majanduslikus mõttes perspektiivseteks. Siinkohal kerkib küsimus, miks meie suurtootjad peavad ennast peretaludest majanduslikult tugevamateks? Asi tundub olevat selles, et poliitiliselt on seni rohkem toetatud suurettevõtteid, mis teeb nende võrdlemise peretaludega raskeks. Suurettevõtetel on ka rohkem võimalusi tellida nende majanduslikku võimekust tõestavaid uuringuid. Kui neid uuringuid lähemalt vaadata, siis selguvad õige pea ka metoodilised vead ja lapsused. Näiteks uurimise alt on täiesti välja jäänud (jäetud?) rahvastiku taastootmise kulud-tulud. See teeb ka järeldused koheselt ebausutavaks. Üldsusele on püütud jätta kuvand, et suurettevõtted on efektiivsemad ja neid tuleb sellepärast toetada, et nad annavad rahvale tööd ja toidavad kogu Eesti rahva ning soodsa turukonjunktuuri korral saame ka arvestatavat eksporditulu. Seni, kuni me „mõisu” riiklikult suurte rahadega toetame, on nad tõesti toetusteta peretaludest puhtmajanduslikult efektiivsemad. Kui toetused ära jätta, selgub õige pea, milline ettevõtlusvorm on efektiivsem. Seejuures tuleb tulu hulka arvata ka eestluse taastootmine, mida on suutelised tagama ainult peretalud. Peretaludes kasvatud lapsed saavad eluks kaasa töökuse, kodukoha ja looduse tunnetuse ja ka rahvusaated. Üleeelmise sajandi lõpupoole sattusid paljud mõisad majanduslikesse raskustesse ja neid püüti isegi taludele maha müüa. Nii siis kui ka nüüd on „mõisate” ehk suurtootmise peaprobleemiks kasutatava palgalise tööjõu peremehetunne ehk hoolivus. Peremehetunde loomiseks suurtootmises oleks mõeldav omandivormi muutmine. Praegused mõnedest omanikest koosnevad osaühingud ja aktsiaseltsid tuleks ümber formeerida tööühistuteks (Iisraeli näitel moshavid ja kibbutsid). Kõikidele töötaja staatuses inimestele tuleks anda (müüa!) kindla suurusega osak ja tekitada temas omanikutunne. Tähtis on, et inimene tunnetaks, et ta on kaasomanik, kes saab kaasa rääkida ja ka vastutada. Juhul, kui mõni töötaja ettevõttest lahkub, makstakse talle osak tagasi ja ta kaotab ka omanikuõigused (olla valitud ettevõtte juhtorganitesse, saada osa kasumist jms). Kui tema asemele uus töötaja võetakse, siis maksab see enda poolt osamaksu ja saab täieõiguslikuks tööühistu liikmeks. Minu arvates on mõned endised majandijuhid ka niiviisi juba käitunud ning saavutanud ka ühistöö kaudu rahuldavaid majanduslikke tulemusi. Tööühistu vorm oleks omamoodi alternatiiv „mõisatele” ja perspektiiv ka suurtootmise ellu jäämiseks. Suurte tööühistute puhul oleks ehk mõeldav ka nende sees olevate peretalude (peretalu liikmed on tööühistu liikmed!) areng. Tekiks huvitav sümbioos suurtootmise ja peretalu vahel! See oleks mõningate ümberkorralduste järel ka omamoodi analoog nõukaajal hästi toiminud kolhoosidega.

Kahjuks tundub, et meie rahvas on tööühistute suhtes endiselt pessimistlik. Kuigi analoogilisi mõttearendusi on avaldanud ka president Arnold Rüütel, ei ole põllumajanduslikud tööühistud oma kohta maaelus veel leidnud. Pigem on ka olemasolevad vähesed põllumajandusühistud täna pigem osaühingud, mis ei ole suutnud kõikides oma liikmetes üles äratada vajalikku omanikutunnet.

Vaja on uut maareformi

Resoluutselt tuleks tõkestada riigi poolt nn. maade haaramise (land grabbing) protsess. Selleks tuleks kävitada maade ümberkruntimine, mille eesmärgiks on maa tagavara loomine peretaludele (käivitada riiklik asundustalude programm!). Uus maareformi seadus peaks sätestama ka maa omamise põhialused, mis peavad olema kooskõlas peretalude eesmärkide ja vajadustega.

Olulisel kohal peaks olema ka vajaliku taristu (infrastruktuuri) loomine maal. See peaks loodama paralleelselt peretalude loomisega asundustegevuse käigus. Rajada korralik teede- ja kuivendusvõrk, ehitada modernsed sidevõrgud, koolid, kaubandus, lasteaiad. Ma ei ole sugugi veendunud, et käimasolev kohalike omavalitsuste reform annab soovitud tulemusi. Pigem on selle ellukutsumine riigi tegevusetuse tulemus ehk nagu mõned irvhambad on öelnud – „maarahva hädatapp”. Rahva koondamine tõmbekeskustesse (loe: ääremaastumise süvendamine!) on täpselt vastupidine protsess, mida praegu maaelu renessansiks vaja on. Paralleelselt tuleks koheselt käivitada külade reform. Maapiirkondade tühjenemise tõttu on Eestis hulgaliselt juba elaniketa külasid ja see protsess süveneb. Olemasolevad külad tuleks koondada ja rajada korralikud kogukonnakeskused (sisuliselt minivallad!), seadustada külavanemad ja anda neile osa riiklikest(valdade) funktsioonidest.

Olen Valma külavanem juba 10 aastat ja näen, et Viljandi suurvalla loomise järel on vallaametnikud koondunud linna ja maal neid praktiliselt enam eriti ei näe. Seevastu külavanemal on kohustusi juurde tulnud – päästjate ja politsei informeerimine, kiirabi kutsumine, külasiseste tülide lahendamine, küla arengukava koostamine, küla esindamine vallavalitsuses, matuste korraldamine ja lahkunutele järelehüüdmine, küla kultuurielu arendamine, vanurite aitamine jne, jne. Külavanemad tuleks riigis paremini seadustada, valdade poolt tasustada ning neile kompenseerida ka transpordi, side jm kulutused (külavanemal võiks olla oma eelarve). Seda seni kahjuks ei tehta.

Bioloogilised ressursid kui majanduse alus

Eelnevast tuleb veel üks probleem, mille peaks Maaeluministeerium lahendama. Eeskätt selgeks tegema, millised on Eestis need bioressursid, milliste baasil rajada peretaludele tuginev ettevõtlus maal? Palju peaks reserveerima maad, (põldu, puisniite, metsa, veeala, soid, jne), millele üles ehitada jätkusuutlikud peretalud. Selline suund eeldab aga väga põhjalikke muutusi terves riigis – alates maakorraldusest ja maade ümberkruntimisest, piirangute seadmisest maa ja loodusressursside kasutamisele, Eesti kodanikele (peretaludele!) eelistingimuste (toetuste süsteemi kardinaalseks ümbermuutmiseks) loomisest, maksusüsteemi muutmisest (NB! Mitte ainult riigieelarve täitmise eesmärgil!), riiklike arengukavade ümbertegemisest, konkureerivate ja Eesti kodanike majandustegevust ahistavate välismaiste puukettevõtete tegevusvabaduse ohjamisest ja lõpetamisest jne. Resoluutselt tuleks lõpetada mistahes riiklike toetuste maksmine ja eelistuste tegemine põlisrahvast ikestavatele põllumajanduslikele suurettevõtetele (mõisasüsteemile), eriti välismaistele isandatele. Riigi ülesanne oleks panna oma ametnikud-bürokraadid tööle. Nagu eespool nägime, on neile tööd küllaga.

Eesti riik vajab tõsist restarti.

Siinkohal ma ei räägi kerge- ega rasketööstusest ega pangandusest, mis tegelikult on veel kurvemas seisus kui maamajandus. Me oleme enamuse oma majandusest ja iseotsustusvõimest, suveräänsusest juba teistele loovutanud. Üks asi on pariteetsetel alustel koostöö võrdsete riikide vahel, teine teiste riikide eelistamine või mis veel hullem, teiste riikide ees pugemine, nende soovide truualamlik ja pime täitmine ennast kahjustavalt. Euroopa Liidu direktiivid, sealhulgas keskkonnaalased, ei saa olla meile kohustuslikud vaid ainult soovituslikud. Kujukas näiteks on kurikuulus suhkrutrahv, tootmiskvoodid, ehitusseadus, keskkonna reeglid jt. nõuded, mis on sisuliselt vägivallaaktid Eesti riigi kodanike suhtes. Huvitav, millega tegelevad meie eurosaadikud Brüsselis? Praegu tundub, et nad esindavad ainult ELi huve. Eesti rahva vajadused ja huvid neile korda ei lähe! Nad peavad täitma sõnakuulelikult vanade liikmesriikide käske ja EL direktiivid nn „maale tooma”? Kas eurosaadikutele Eesti Vabariigi põhiseadus ei laiene? Me peaksime kõikidel juhtudel siiski rangelt lähtuma Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulist. Eeskätt lasub see kohustus ELi saadikutel. See on kõikide otsuste ja seaduste loomise juures kriteeriumiks ja ülimuslik. Selle alusel annavad ustavusvande nii riigikogu ja valitsuse liikmed kui ka president. Rahvas peaks lausa nõudma nendelt ametiisikutelt põhiseaduse tingimusteta täitmist.

Minu mäletamise järgi õnnestus Eesti Maa-Keskerakonna initsiatiivil 23. veebruaril 1994. aastal Riigikogus vastu võtta ajalooline otsus „Maaelu ja –majandust käsitlevate seaduste väljatöötamise põhialused”, mille 2. punkt sätestas üheselt: „Põllumajandusliku tootmise aluseks on talumajandus ja eraomandile tuginev ühistegevus”. See otsus on tänaseni jõus, kuid miks Riigikogu sellest ei juhindu? Leian, et see on lausa kuritegelik! Kui me kohtleme omi peretalude OMANIKKE samaväärselt teiste riikide kodanikega ja uusmõisnikega, on see selgelt ka Põhiseaduse vastane tegevus. Eesti kodanikel on põhiseaduslik õigus saada riigilt eeliseid oma elu korraldamiseks, sh. ka maaKODUDE loomisel. Senine väliskapitaliste eelistav tegevus on kuritegelik Eesti kodanike suhtes ja seega Põhiseaduse vastane ning kriminaalne juba algusest peale. Kuna demokraatlik riik on olemuselt ühistu, st kõikide kodanike ühisomand, siis kõik kooselu reeglid tuleb kehtestada referendumil. Ka Põhiseadus võeti vastu referendumil. Arvan, et ka eespooltoodud maaelu arendamise põhimõtted väärivad juba referendumit ehk kõigi kodanike üldkoosoleku otsust, mida ei tohi eirata mitte ükski huvigrupp ja poliitik.

Vaja on ka valitsuse reformi

Juba taasiseseisvumisest alates on meie valitsuse struktuur küsitav ja ebaefektiivne. Tundub, et esiplaanil on sageli erakondlikud grupihuvid, mis ei arvesta üldriiklike huvidega. Mida aeg edasi, seda arusaamatumaks, bürokraatlikumaks ning grupihuve arvestavaks ta muutub. Juba omal ajal juhtis Riigikogu probleemidele tähelepanu president Konstantin Päts. Tema arvates oli Riigikogu omavahel kraaklevate erakondadega muutunud rahvale naerualuseks. Praegune valitsus kui erakondade käepikendus tegeleb samuti rohkem peenhäälestamise kui Eesti riiklust tugevdavate tõsiste meetmete realiseerimisega. Tundub, et ta on Euroopa Liidu bürokraatia liiga lühikese keti otsas. Siinkohal käsitlen lühidalt ainult maaelu ja põllumajandusega seotud ministeeriumite valitsemisalasid, mida ma arvan paremini tundvat.

Arvestades eeltoodut leian, et põllumajandusministeeriumi ümbernimetamine maaeluministeeriumiks oli põhimõtteliselt õige. On õige, et maaelu ei koosne enam ammu ainult põllumajandusest. Üks asi on nimi, kuid tähtsam on seejuures siiski sisu. Maaeluministeeriumi haldusalas peaks kindlasti olema Maa-amet, mille tegevus tuleb suunata maakasutuse optimeerimisele ehk maareformile. Lisaks panna ametile veel mitmeid muid ülesandeid (maade haaramise probleemid, maade ümberkruntimine, hindamine, uute talukohtade loomine, asundustegevus jms). Teiseks tuleks Keskkonnaministeeriumi haldusalast üle tuua Metsaamet. Oluline oleks riikliku metsamaa korraldus ja ka erametsanduse koordineerimine. Tundub, et mõtekas oleks Põllumajandus-kaubanduskoja toomine Maaeluministeeriumi koosseisu ja panna sellele toidukaupade ekspordi funktsioon ning maakondlike põllumajandusametite ning ka PRIA ja MESi tegevuste sünkroonimine. Mõelda võiks, miks astus Eestimaa Talupidajate Keskliit Põllumajandus-Kaubanduskoja koosseisust välja? Kas selle taga oli suurtootjate ülemäärane võimuiha või midagi muud? Regionaalpoliitika realiseerimiseks oleks vaja siseministeeriumi ja teiste ametite vastavad üksused samuti tuua maaeluministeeriumi koosseisu.

Kui omal ajal töötas põllumajandusministeeriumis ca 120 inimest, siis praeguses on ametnikke kaks-kolm korda rohkem. Samal ajal oleks soovitav, et ministeeriumis töötaksid inimesed, kes maaelu poliitikat sisuliselt kannavad ja seda tulemuslikult erialaselt juhtida oskaksid. Need oleksid põhimõttelised muudatused, mis tuleks täita ka uue sisuga. Eesmärgiks eespoolnimetatud uue maaelupoliitika realiseerimine.

Valmas, jaanuar 2017