Tuntus!

Jõuluvanale asi ei meeldinud. Inimestest puhkust ei saa ja kui veel tahavad hakata sülle istuma ja kingitusi lunima, läheb asi päris hulluks. Tormas kähku poodi ja ostis endale korraliku araabipärase riietuse ja suured päikeseprillid. Olles peeglist veendunud, et tal endalgi on raskused iseenda äratundmisega, astus ta julgelt tänavale. Kuid oh häda. Inimesed hakkasid jälle tema poole osutama ja sosistama, et tegemist on ühe kuulsa jõulutegelasega.

Nüüd oli jõuluvana päris närvis. Peitis ennast prügikastide taha ja mõtles pingsalt kuidas ennast nii muuta, et keegi ära ei tunne. „Heureka, see peab olema habeme pärast“, jõudis Jõuluvana järeldusele ning kimas tuhat-nelja juuksurisse. Habe aetud ei tundunud ta peeglist vaadates ennast üldse ära. Nüüd oli vana päris enesekindel. Lai naeratus näol astus tänavale ja … jälle hakkasid inimesed tema suunas osutama ja kisasid, et „vaadake, see on tema. Tema!“ Jõuluvana enam ei põgenenud ja astus kõige lähemal seisva mehe juurde. „Kuidas sa mind ära tundsid“, päris ta mehelt? „Sind“, imestab mees. „Ma ei tunne sind! Aga see kes sul seljataga käib. See neljajalgne, sarvede ja punase ninaga … kas see pole mitte Rudolf?“