Üks hobuse lugu
Kogemustega hobusetreenijate üks tavapärane soovitus sisaldab vanasõna: “ Kui hobune, millel te ratsutate sureb, tulge ta seljast maha”. Tundub küllalt lihtne, kuid ELUS me sageli ei järgi seda soovitust. Selle asemel valime väljapääsu teiste võimaluste reast, kuhu kuuluvad:
- Ostame tugevama piitsa.
- Proovime uusi suuraudu või päitseid.
- Vahetame ratsanikku.
- Liigutame hobuse teise kohta.
- Ratsutamisele teeme sagedamini vaheaegu.
- Ütleme midagi sarnast: ” See on viis, mismoodi me oleme koguaeg ratsutanud”.
- Määrame komisjoni, et hobust paremini tundma õppida.
- Külastame teisi piirkondi, kus ratsutatakse surnud hobustega tunduvalt efektiivsemalt.
- Tõstame nõuete latti (standardit) surnud hobustega ratsutamiseks.
- Koostame testi, et mõõta meie ratsutamisvõimet.
- Võrdleme, kuidas me ratsutame praegu ja kuidas ratsutati 10 või 20 aastat tagasi.
- Kaebleme, et hobustega on praegusel ajal üldse lood hullusti.
- Püüame kasutusele võtta uusi ratsutamisstiile.
- Süüdistame hobuste vanemaid. Probleem on halvas kasvatuses (sugupuus).
- Pingutame rohkem, tõmbame püksirihma koomale.
