Oh neid turiste küll!

Abielupaar on puhkusel Tiibetis. Ühel päeval šhoppavad nad väikeses külakeses ja naine soovib mehe käest teada, mis on kell. Mees vaatab oma rannet ja avastab, et on kella hotelli jätnud. Pärast mõningaid edutuid katseid leida mõni inglist purssiv kohalik, näevad nad tänava ääres istumas vanameest eesliga.

„Vabandust“, ütles mees. „Kas te ei ütleks meile mis on kell?“

„Loomulikult“, vastab mees, kummardub eesli taguotsa taha ja haarab eeslil munadest. „Kell on 1500.“

„Tänan“, vastas naine imestus hääles. Paarike shoppas veel natuke aega külavahel ja on möödumas järjekordselt taadist eesliga. Naine küsib taadilt taaskord kellaaega.

Taat kummardab, võtab jälle eeslil munadest ja vastab, et kell on 1645.

„See on hämmastav“, ütleb abielumees. „Kuidas te saate nii kella õelda?“ Taat muigab ja soovitab mehel istuda tema kohale mida mees peale mõningast kõhklust tegi.

„Kas sa näed eesli mune“, küsis taat. „Muidugi“, tuli mehelt kiire vastus.

Taat jätkas instrueerimist; „Võta eesli munad pihku ja tõsta need natuke kõrgemale.“ Mees teeb nii nagu juhendatud. „Nüüd kummardu ja vaata eesli tagajalgade ja esijalgade vahelt läbi. Munad ei peaks enam segada ja sa näed kella tänava vastasküljel asuva maja seinal.“