Salakaup

Endine tuntud salakütusevedaja Ivan sõidab jalgrattaga üle piiri suur seljakott seljas. Piirivalvur Jaan peab Ivani kinni ja pärib, et mis kotis on.

„Liiv“, vastab Ivan. Jaan laseb koti sisu välja kallata ja ena imet. Kotis ongi liiv! Jaan paneb Ivani soolaputkasse ootama, saadab liiva laborisse kontrolli kuid peale nädalast kontrolli konstateerib labor, et mingeid aineid liivasse segatud ei ole. Lõpuks on Jaan sunnitud liiva kotti tagasi kühveldama ja Ivanil edasi sõita laskma.

Nädala pärast kordub sama lugu. Ivan sõidab jalgrattaga Venemaalt suur seljakott liivaga seljas. Ja nädal hiljem jälle ning sedasi iga nädal kolme aasta jooksul. Jaan on veendunud, et Ivan veab salakaupa kuid vahele võtta ei suuda. Kuid siis Ivan enam näha ei ole.

Ühel päeval läheb Jaan Vana Möldri Taverni sööma ja märkab Ivani kes on samuti einestamas. Heasti riides ja tundub igati enesega rahul olevat. Jaan läheb Ivani juurde ja uudistab kuidas viimasel läheb ja miks enam venest liiva ei too. Lõpuks kurdab Jaan; „Tead Ivan“, ütleb Jaan. „Ma olen veendunud, et sa vedasid salakaupa. Ma ei saa siiani öösiti magada ja aina mõtlen, mis see oli. Nüüd, kus sa enam piiri ei ületa võid sa ju mulle õelda mida sa vedasid?“

Ivan rüüpab söömu õlut ja vastab; „Jalgrattaid!“