Loomaaialood

Ühel hommikul otsustab töötu miim katsetada tänavaetendusega Tallinna loomaaias. Läheb hommikul kohale ja sätib ennast valmis.

Enne aga, kui ta saab alustada, tuleb Mati Kaal, võtab miimil natist kinni ja sikutab ta enda kontorisse. „Meil suri eile gorilla ära“, seletab Kaal. „Pakun sulle tööd. Tõmbad gorilla naha selga ja mängid puuris gorillat niikaua kui me uue looma leiame!“ Miim jääb nõusse.

Järgmisel hommikul, enne kui loomaaed avatakse, tõmbab miim gorillanaha selga ja ronib puuri. Mängib puuris päev otsa, teeb rahvale grimasse ja kogub vaatajaid rohkem kui ta seda eales miimina suutnud on. Miim arvab, et tegelikult on see pagana hea töö. Päevad lähevad ja inimesed hakkavad tüdinema gorilla tavapärasest tegevusest. Pööravad üha enam tähelepanu lõvile kõrvalpuuris. Tahtmata kaotada inimeste tähelepanu ronib miim üle puuri piirde lõvi puuri kohale ja hakkab lõvile grimasse tegema. Lõvi läheb raevu aga rahvas aplodeerib. Õhtul tänab Kaal miimi, et see on nii suurepärane gorilla ja meelitab rahva kohale. Tänutäheks suurendab miimi palka. Nii mööduvad mõned päevad – gorilla ärritab lõvi, rahvahulk muudkui kasvab ja sellega korrelatsioonis kasvab ka miimi palk.

Kuid ühel vihmasel päeval miim libastub ja kukub alla lõvipuuri. Alguses lõvi ehmatas kuid kogus ennast kiiresti ja valmistus hüppeks. Miim oli surmahirmus. Jookseb ringiratast mööda puuri lõvi tihedalt kannul. Viimases hädas üritab miim appi karjuda kuid lõvi on kiirem ja hüppab. Miim leiab ennast selili lamamas, lõvi rinnal. „Ole vait sa idioot“, ütleb lõvi. „Kas sa tahad, et meid mõlemaid vallandatakse!“