Lumivalgeke

Ühes kuningriigis seitsme maa ja mere taga, astus pahase olekuga prints ühel õhtul sisse lossiäärsesse kõrtsi. Kõrtsmik tundis printsi ära ja kiirustas kähku teda teenima. Silmitsenud printsi päris kõrtsmik, et mis on printsi ära pahandanud?

“Täiesti uskumatu lugu”, seletas prints. “Jalutasin läbi nõiutud metsa kui äkki märkasin klaaskirstu kaljunukil, selles lebamas Lumivalgekest ja kirstu kõrval valvamas seitset pöialpoissi. Üks nendest ütles, et Lumivalgeke sõi mürgitatud õuna ja ärkab ellu alles siis kui prints, see tähendab mina, teda suudleb.

Ma suudlesin Lumivalgekest kaelale aga ei midagi. Siis ma andsin talle korraliku ja sügava keeleka ise käega tema kaela ja rindu mudides. Jälle ei midagi! Siis ma hüppasin tema peale, seksisin temaga ning suudlesin teda kirega, mida ma oma elus pole varem teinud. Äkki ta ohkas ja oigas “Jah, Veel, Veel!”

“Oi kui kena”, rõõmustab kõrtsmik. “Lumivalgeke on lõpuks jälle elus!”

Prints raputas pead. “Kahjuks ei. Ta teeskles!”