Näitemäng

Eedi on elu jooksul ikka rahvateatrit armastanud ja isegi mõnes näitemängus kaasa löönud. See oli toonud talle populaarsust ja toetajaid. Ainult viimasel ajal olid asjad hapuks läinud – mälu oli muutunud halvaks ja ei pidanud asju meeles ning näitlema teda enam ei kutsutud. Lõpuks üllitas Vene Kultuurikeskus aga komejandi kus peaosalisel oli ainult üks lause õelda ja näitejuht otsustas, et pakuvad peaosa Eedile.

“See on väga oluline roll”, tutvustab näitejuht Eedile tema ülesannet. “Sa pead aeglaselt jalutama lavale hoides roosi põidla ja ühe sõrme vahel, siis peab roosi tõstma oma nina juurde, seda sügavalt nuusutama ja siis õhates ütlema – “Sa lõhnad magusalt mu kallim!””

Eedi on vaimustuses. Sõidab Hundijalale ja harjutab terve nädala lauset. Lõpuks oskab ta seda väga pateetiliselt ja isegi une pealt ütelda. Lõpuks on käes esietendus. Eedi läheb lavale ja lausub pateetiliselt – “Sa lõhnad magusalt mu kallim!”

Rahvas saalis puhkeb naerma. Eedi ei saa aru mis juhtus. Lahkub lavalt ja kohtab püha viha täis näitejuhti.

“Mis juhtus”, pärib Eedi. “Kas ma unustasin midagi õelda?”

“Ei unustanud õelda”, kraaksatas näietejuht. “Sa unustasid roosi!”