Selgeltnägija

Isa paneb väikest tüdrukut magama. Enne uinumist lausub tüdruk oma tavalise palve: „Jumal õnnistagu isa, jumal õnnistagu ema, jumal õnnistagu vanaema, … hüvasti vanaisa!“

„Miks sa ütlesid „hüvasti vanaisa““, pärib isa?

„Ma ei tea“, vastab tüdruk. „Mulle tundus, et see on õige asi teha!“

Järgmisel päeval vanaisa sureb. Isa mõtleb, et see oli mingi kokkusattumus.

Nädal möödub ja isa paneb jälle tüdrukut magama. Nagu ikka lausub tüdruk: „Jumal õnnistagu isa, jumal õnnistagu ema, … hüvasti vanaema!“

Järgmisel päeval vanaema sureb. Isa on paanikas, tütar on kindlasti seotud üleloomulike võimetega!“

Möödub kuu ja isa juhtub jälle tüdrukut magama panema. Tüdruk loeb enne uinumist oma tavapärase palve: „Jumal õnnistagu ema, … hüvasti isa!“

Isa langeb šokki. Ta ei maganud öösel üldse. Hommikul pani ennast kiiruga riidesse ja läks tööle. Ta mõtles, et kui temaga keskööks midagi ei ole juhtunud siis peaks olema kõik korras. Ei võtnud vastu telefonikõnesid ega külastajaid. Istus keskööni kontoris ja jõi kohvi. Kui kell oli kesköötundi löönud hingas ta kergendatult ja läks koju.

Uksel ootab teda närviline naine ja pärib: „Mis juhtus. Sa pole eales niikaua tööl olnud ja telefoni ka vastu ei võtnud!“

„Ah ära parem päri“, vastab isa. „See oli minu elu kõige vastikum päev!“

„Kas sa mõtled, et sul oli ainult vastik päev“, vastab naine. „Sinu vend suri ja mina pidin sellega tegelema!“