Venemaa strateegiline nõrkus … sõdur-orjad, korruptsioon ja ressursid!

Mind hakkas tõsiselt huvitama, et mis siis ikkagi saab Ukraina sõjast, kui vaadata seda ajaloolises perspektiivis, vaadata umbes sellisest vaatevinklist, et kuidas senised Moskva-Venemaa vallutussõjad on lõppenud. Peamiselt peab vaatama muidugi neid vallutussõdu, mida Moskva on pidanud lääne ja lõuna suunas. Sest laienemine Kesk-Aasiasse ja Siberisse ei tule selles suhtes kõne alla. Need on oma iseloomult siiski koloniseerimisekspeditsioonid – seda muidugi alates aegadest, mil Moskva oli piisavalt lääne relvatehnoloogiat ja sõjavägede korraldamise kunsti omandatud. Niisiis laienemine, mis tõi kaasa Venemaa territooriumi kõige ulatuslikuma hõivamise, ei tule arvesse. Arvesse tuleb ikkagi laienemine Euroopa ja Türgi suunal. See laienemine, millele pandi ideoloogiline alus Ivan III poolt viimase Bütsantsi keisri õega Sofiaga abiellumisega. Moskoovia muudetakse autokraatseks sisuliselt alles nüüd, kahepäine Rooma kotkas võetakse sümboliks ning tekib õigeusklike ühendaja, äravalitusse ja III Rooma müüt. Pannakse alus ka pürgimisele Konstantinoopoli suunas, mis tuleb ju uskmatutelt tagasi vallutada. Lisaks muidugi Krimm, kus Valdemar-Vladimir ristiti. Aga ikkagi peamine on vana Kiievi-Vene territooriumi ja rahvaste „tagasitoomine“ „seadusliku“ valitseja alluvusse. Kelleks siis loomulikult pidi olema Moskva vürst, milles pärast seda, kui suurvürsti tiitel liikus (juba ennem mongolite vallutusi) Kiievilt Vladimir-Suzdalile ja sealt hilisemale kõige enam jarlõki järgi jooksmises edukale Moskvale, ei tohtinud olla ju kahtlustki. Sest kõike saab ju teatud konstruktsioonidega põhjendada, legaliseerida. Legalism pidi olema ka Putini lemmiktermin. Mõtlemine legalistlikes kategooriates võimaldab alati sisulisi vasturääkivusi vältida. Legalism on lihtsustatult öeldes sama, mis JOKK skeem. Eriti kui arvestada, et tegemist ei ole enam tavaõigusega vaid konstrueeritud parlamentaarse õigusega. Kui parlament heaks kiidab ongi JOKK. Kes kontrollib parlamenti, kontrollib õigust. Ühelgi pärilikul kuningal Euroopas ei olnud sellist luksust. Aga see on teine teema.

Seega, et mõtiskelda teemal, mis saab Ukrainast, vaatame Moskoovia tungi umbes edela ja lõuna suunal, nendele maadele, millele Moskoviidid konstrueerisid tagasivallutamise taotluse, ideoloogia, mis andis õiguse sisuliselt pidevalt sõdida, kuna tegemist oli püha missiooniga. Neid suundi (edelat ja lõunat) tuleks eristada ka lääne suunal toimunud sõdadest, sest kuigi ka siia laienemist ikka kuidagi põhjendati – pretensioonid Tartu maksule jne – siis siin oli tegu siiski millegi muuga. Ning mis eriti oluline, siin (noh näiteks Ida-Preisimaal ja Baltikumis) kohtuti ka hilisemal ajal hoopis teist tüüpi sõjavägede ja riikidega. Sellistega, keda võita moskoviitide käsutuses olevate ekspeditsioonivahenditega oli peaaegu võimatu. Miks? Noh tõend selle kohta, KUI raske on Vene regulaarväel ka suures arvulises ülekaalus olles (mida nad on ajaloo jooksul Lääne suunal sõdides pidevalt nautinud) Lääne tüüpi väge võita on meil just praegu Ukrainas silme ees. Aga nad on tihti siiski oma eesmärgid saavutanud. Miks siis?  Sellele vastaks hiljem, sest ehk on selles vastuses võti ka mõistmaks, mis võib Ukrainast saada.

Kirjutades Moskva edasitungist läände ja lõunasse (Drang nach West und Süd), tekib tahes-tahtmata illusioon, et see oli pikaalaline strateegia millele panustati arvestatav osa riigi ressurssidest ning mis oli tänapäeval ütleksime programmiline tegevus. Et see oli justkui mõnede instituutide poolt välja töötatud ja pidevalt vastavalt rahvusvahelisele olukorrale uuendatav kõrge strateegia. Asi, mida rakendatakse ellu diplomaatia, sõjajõudude ja rahvamajanduse koordineeritud pingutuste tulemusena. Loomulikult mitte. Pigem oli see vaimne suund, ideoloogiline toit, mida igale vürstide-bojaaride (ja läbi nende ka kõigile sõltlastele) järgmisele põlvkonnale emapiimaga sisse süstiti. Nad kasvasid selles keskkonnas täpselt samuti nagu tänapäeva venelased kasvavad bobedobesie keskkonnas. Nad kasvasid keset ideoloogilist ajupesu, mida usuti mitte mõistusega vaid seljajuga. Neil oleks midagi muud uskuda sama raske, kui lääne inimesel mõista, et inimene ja maailm ei olegi ainult materiaalsed. Nende jaoks oleks avastus, et Venemaa on tegelikul üks suurimaid agressorriike ajaloos sama ränk, kui Dostojevski tegelase avastus, et jumalat ei ole või Nietzsche tõdemus, et jumal on surnud. Põhimõtteliselt nende jaoks jumal surebki varsti. Ma väga loodan.

Aga tung edelasse ja lõunasse kestis tohutult kaua. Kui Ivan III vallutaski 1500 kanti Smolenski siis see võeti peagi tagasi ning lõplikuks Smolenski liitmiseks Moskvaga saab pidada alles 1660nendaid aastaid. Sinna vahele jäi palju Poole-Leedu ja Moskva vahel peetud sõdasid, kus edu saatis tavaliselt esimesi. Moskoviidid olid edukad Kuldhordi endiste alade vallutamisel (Kaasan ja Astrahan näiteks) Ivan IV ajal, kuid said lüüa Liivimaal, said tavaliselt lüüa Krimmi tatarlaste (keda toetasid juba Otomanid) käest ning said tavaliselt lüüa ka Poola-Leedu käest. Poolakad käisid isegi Moskvas (1610), kuid see Smutana tuntud aeg ei ole siiski katse vallutada Venemaad, nagu seda kahtlemata esitatakse, vaid nn Vale-Dmitri case, soov istutada tsaaritroonile oma mees, nii nagu see tolleaegses poliitikas ikka oli. Kui nüüd kogu sellest keerukast ja huvitavast perioodist linnulennult üle lennata ja tahta midagi järeldada, siis moskoviidid ei olnud mingid edukad sõjamehed. Poola-Leedu näol oli nende vastaseks alguses (16. saj esimesel poolel) umbes võrdne vägi, kelle peamine tähelepanu oli suunatud esiteks Saksa ordu allutamisele, siis Krimmi tatarlaste ja türklastega sõdimisele, vahepeal sõdimisele Moldovaga, siis Ungariga, ja perioodi lõpuks sõdimisele Rootsiga Baltikumis ja Pommeri rannikul. Umbes pärast Liivi sõda või sellel ajal toimus ka kvalitatiivne hüpe Poola sõjamasinas ning siis suutsid nad moskoviidid lühikese keti otsas hoida ka siis, kui neil lõunarindel kehvasti kippus olema (seda vaatamata mõnele kaotuselegi – nagu näiteks Liivimaal 1575 moskva vägede käest). Pärast Smuta aega, kui moskva sõjandus oli tõusu teel ning liiguti Smolenski, Valgevene ja Ukraina poole, siis Poolakad panid selle liikumise 1611 külmalt seisma. Vaatamata samaaegsest sõjast tatarlastega ning sõjaeelsest seisundist Rootslastega. Alles 1660-67 allutati Smolensk ja samal ajal Kiiev. Seda muide vaatamata kahe suure ja otsekui otsustava lahingu võidule. Aga paistab, et Poola ressursid olid selleks korraks ammendunud. Sisuliselt algas ju poola, kui suurvõimu allakäik. Seegi on tegelikult tüüpiline. Moskoviidid on suutnud lääne (ja ka lõuna) poole edeneda alles siis, kui nende oponendid on tõsiselt nõrgenenud. Ja seda mitte sõjaliste saavutustega vaid sisuliselt elades üle kaotused ja jätkates kavakindlalt ja julmalt edasitungi. Liivimaa kohta kehtib täpselt sama printsiip. Sest millal siis venelased Baltikumi lõpuks kätte said. Siis kui Rootsi oli oma jõud nii-öelda välja venitanud ja ära kulutanud. Nad oskavad oodata ja oskavad üle elada. Nad ei loobu. Nii see tundub. Aga selleks peavad ka olema eeldused! Selleks peab olema ressurss ja suur tagamaa, kust uusi jõude ammutada. Kas neil 16-17 sajandil oli? Tegelikult ju oli. Toimus suur laienemine itta. Seal ei olnud enam vastas ühti sõjalist jõudu, mida saaks võrdväärseks pidada, samas kui ressursse oli laialt.

Lisaks uutele tagamaadele, kus ressursse ja potentsiaalseid sõjamehi ammutada, oli toimunud riigisisene konsolideerumine. Maade kogumine Moskva ümber oli käivitunud juba Ivan Kalita ajal 14. sajandil. Koguti ümberkaudseid mõisasid ja vürstkondi, elanikkonda asustati elama Moskva vürsti valdustesse. Sisuliselt tugevdati Moskva vürstide feodaalvaldusi, alasid, kust neil oli ka tavaõiguse järgi ainuõigus makse ja sõjamehi koguda. Aina uued ümberkaudsed vürstkonnad allutati lihtsustatult öeldes vasallsõltuvusse, Ivan III ajal hävitati lõplikult vana Novgorod – see toimus suure tapmise ja vägivallala nagu ikka, sest vana Novgorodi kaubaaadel tuli ju likvideerida. Ivan III allutas lõplikult ka Tveri, Pihkva ja Rjazani, ajutiselt ka Smolenski. Kõik need valdused muudeti tsentraliseeritud riigi osadeks. Seega oli juba Ivan III-l piisavalt vahendeid, et Liivimaaga õnne proovida. Plettenberg lõpetas need unistused siiski kiirelt, kuid tuleb jällegi tõdeda – lahingu ja sõjagi kaotus tähendas moskoviitidele vähe, või ei tähendanud üldse mitte midagi. Viiskümmend aastat hiljem oli Ivan IV-l juba veel rohkem ressursse, vallutatud olid Kaasan ja Astrahan ning need iseenesest olid tolle aja kontekstis rikkad ja võimsead paigad. Tõsi, võimu konsolideerimine ei olnud siiski nii lihtne. Kui uute valdustega – a la Novgorod – sai käituda julmalt, siis tuumikalade bojaarid olid siiski harjunud olema võimu ja otsuste juures kaasarääkijad. Miks muidu need opritšinad ja muud veidrused, mille läbi Ivan IV püüdis laiendada ala, kus  ta on sisuliselt ainuvalitseja. Muidugi hakkas Moskooviaski nagu mujal Euroopas tekkima teeniv aadel ja loodi keskvõimuorganeid, kuid ressursside kätte saamine vanalt aristokraatialt ei olnud sugugi nii lihtne. Samuti nagu sõjameeste värbamine. Streletsid mässasid koguaeg ja aadliratsaväe sõjaline väärtus oli jäänud keskaega. Venelased ei suutnud neist ka efektiivselt uut Euroopa stiilis raskeratsaväge kujundada. Sest bojaaride privileegidest ei saanud üle ega ümber. Alles Peeter I suutis need tavad murda, luua regulaar-kaardiväepolgud, puua mässavad streletsid üles, luua laevastik ja laevatehased, kaotada ära bojaaride kolleegium ja luua senat, viia sisse 14 astmeline rangide tabel, tsentraliseerida finantsid ja teha muid asju, mis Vene siseriiklikku ressursi konsolideerimise täiesti uuele tasemele viisid.

Peeter vallutas Vana-Liivimaa (va Kuramaa, mis hiljem alles liideti). Aga see kukkus talle sisuliselt sülle. Sest saksi August, kellele see pidi osaks saama ei olnud küllalt tugev, et seda taotleda. Ehk siis tema Poola ei olnud seda enam. Sest kuigi Karl võideti ühiselt siis võidu viljad jäid jällegi sellele, kellel olid ressursid neid võtta ja ära kasutada. Hüpates mõningatest perioodidest üle, siis järgmine Venemaa laienemine edelasse ja lõunasse toimus Katariina II ajal. Katariina tugines eelmises lõigus kirjeldatud eeldustele. Lisaks sellele oli tema armeesse ja laevastikku kaasatud hulga eurooplasi, nii kodust – Baltikumist – kui ka mujalt Euroopast. Türklastega sõdades kasutati pidevalt Saksa aadlit Austria ja muudelt Ida-Euroopa aladelt. Samuti muid nende alade elanikke. Need teenisid kord Austriat, kord Venemaad, sest nii oli tol ajal tavaks. Laevastikus teenis samuti suur hulk baltlasi (nii aadlit, kui randasi ja saarlasi), kui ka värvatud inglasi ja hollandlasi. See seletab Vene sõjajõudude suhtelist efektiivsust alates kusagil 1730 kuini 19. sajandi teise veerandini. Kus algab jälle tavaline allakäik, mis päädib katastroofiga Krimmi sõjas. Aga eelduseks Katariina võitudele olid ikkagi ressursside suurenemine ja see, et maa suudeti kontrolli all hoida. Vaatamata Pugatšovidele ja muudele ekstsessidele. Katariina proovis ju sisse viia ühtset seadusandlust ja muid valgustusaja uuendusi. Aga sai peagi aru, et see ei tööta sellises urkas nagu Venemaa. Siin on vaja tsentraalset tugevat administratsiooni ja võimet tahtmised jõuga läbi suruda. Ei mingit rahvaste kongressi, mida ta püüdis korraldada. Sest kui võimu siht on liikuda Konstantinoopoli suunas, siis liberaalsus siseriigis seda ainult takistab. Sest liberaalsus on nagu nõrkus, nii ta uskus. Kuna liberaalsus tähendab õigusi inimestele, kui aga inimestel on õigused, siis nad ei pruugi olla valmis surema arusaamatu strateegia pärast. Sest milleks inimestele on vaja tatarlaste steppe (tänapäeva Donbassi) ja Krimmi? Milleks on vaja tungida Balkanile? Kui inimestel on vabadused, siis nad küsivad. Aga vaja on hoopis võimet panna inimesed surema, võtta nekruteid niipalju kui vaja ja panna nad surema.

Seda viimast läks Vene impeeriumil koguaeg vaja, sest sõdides eurooplaste ja türklastega tuli valida – kas ehitada üles efektiivne armee või tagada piisavad reservid, et saata sõjatandrile pidevalt uued armeed. Kuigi jah, vahepeal saadi türklaste vastu kasutada suhteliselt efektiivseid jõude ja mõni armee Euroopa sõjatandrilgi oli üle Vene tavalistest standarditest (7-aastase sõja aegu ja ka Napoleoni sõdades),  siis tegelikult ei olnud see isegi mitte küsimus, millele vastamisega pead murti. Kogu Vene strateegiline kultuur (mis on osa rahvuslikust kultuurist – ja mida ma käsitlesin varemgi) oli ja on üles ehitatud initsiatiivitule käsutäitmisele, automaatsele ja vastuvaidlematule käsutäitmisele. Sõdur-orjade süsteemile, mille kohta Jomini on korduvalt öelnud, et seda või seda saab nõuda ainult Vene sõdurilt. Ja kui nii, siis on vaja pidevat reservide juurdevoolu. Ja kui nii, siis on vaja kuulekat ja õigesti in-doktrineeritud elanikkonda. Sest kust siis muidu reserve juurde saab?

Tulles tagasi edelasse liikumise juurde, siis kolm Poola jagamist Friedrichi, Maria Theresia ja Katariina ajal lõpetavad suures osas ka Valgevene ja Ukraina Venemaaga liitmised. Siin ei ole midagi olulist rääkidagi sõjalises aspektis, tahaks rõhutada ainult seda tähtsat punkti, et edenemine läände ei saanud siis ja ei saanud ka Nõuka kodusõja ajal ning Teises maailmasõjaski toimuda ilma lääneliitlaste toetuseta. Kolme esimese jagamise ajal (ja hiljem Viini kongressil) oli tegemist puhvertsooni moodustamisega ja suurriikide sobinguga nõrgemate arvelt. Nõuka kodusõjas liikusid venelased läände just nii palju, kui neile mingi efektiivne sõjajõud vastu sai. Liikumine lõppes Eesti, rauddiviisi ja Poola vägede survel. Kahjuks Ukraina alistati, sest siis ei olnud seal jõutud piisavalt efektiivset administratsiooni luua. See oli noatera peal aga samuti oli see noatera peal ka Eestis ja Poolaski. Siiski saadi venelastest lahinguväljal jagu. Nii nagu neist ikka on jagu saadud. Aga nende plaanid ei muutunud. Ja nad tulid tagasi. Teise maailmasõja alguses jagati Poola uuesti. Ja kuna peamine agressor nii Poolas, kui ka lähima aasta jooksul ka Euroopas oli Hitler, siis kindlustas Stalin endale liitlased. Ehk siis mida ta tegi sõdade vahelisel perioodil: ehitas üles täielikult kuuleka võimuaparaadi (repressioonidega), ehitas üles kuulekad ,suured ja tehniliselt heas korras sõjajõud (repressioonid, ideoloogia – nii kommunistlik, kui ka hiljem tsaariarmee traditsioonide taastamine –  ja tehnoloogiavargsed) ning tagas täiendavad ressursid liitlaste näol (esikriminaal oli Hitler, teda vajati Hitleriga toimetulekuks ja ta teadis seda). Ja siis oli ta valmis Hitlerile kallale tungima. Aga see jõudis kaks nädalat ette. Noh, mis siis ikka, lõppkokkuvõttes kujunes sõda Saksamaaga muidugi rängemaks kõigist tema plaanidest ja see takistas jõudmast Inglise kanalini, kuid kontrolli Ida ja isegi Kesk-Euroopa üle ta saavutas. Kas sõjalise vahvusega? Oh ei! Sõjaliselt ei oleks tal sakslaste vastu mingit šanssi olnud. Isegi Nõukogude liidu ressurssidega mitte. Selle ressursi olid talle taganud liitlased. Mõelgem vaid sellele, et miks Stalin ei ehitanud head pommituslennuväge? Sest liitlased tegid Saksamaa maatasa selletagi. Milleks tal ressursse raisata. Miks venelased ei ehitanud veoautosid? Sest ameeriklased andsid ja see oleks raisanud tankide ehitamise ressurssi. Kas T34 oli hea tank? No ei olnud see mingi vastus Saksa rasketankidele. Aga neid lasti tohutus koguses toota. Nad olid lihtsad, kergesti opereeritavad ja remonditavad. Vene hävituslennukitel ja sööstpommitajatel olid puudused ja tugevused. Terviklikult võttes, ka vene üksusel olid samad omadused. Nad olid kehva kvaliteediga aga neid oli kerge toota ja välja vahetada. Nad lasti välja nagu kuulid padrunirauast ja neid ei oodatud tagasi. Vaja oli suures koguses ressurssi, mis lubas nii masinaid, kui üksused piisavas koguses toota. Piisavas koguses, et üle omaenda laipade kohale jõuda. Sinna, kuhu eesmärk oli pandud. Eesmärk, mis kandis püha tähendust. Mis oli suurem, kui meie. Suurem, kui kõik muu. Eesmärk, mis pühitses abinõu sõna otseses mõttes.

Ennem, kui minna järelduste juurde, veel üks tähelepanek. Selline kurnamissõda on alati kurnav. Kurnav tervele ühiskonnale. Seega, veelkord, selleks et seda pidada, on vaja kuulekat, raudse kontrolli all olevat ühiskonda. Aga see ei ole alati nii välja kukkunuid. Vaatamata suures pildis paistvale tõsiasjale, et Venemaa on lõppkokkuvõttes ikka oma eesmärgi saavutanud. Kui mitte sajand varem siis sajand hiljem. Aga on ikka või? Või on siiski nii, et tal on alati piirid ees ja nendeks piirideks on rahvad, kes suudavad sõdida ja kelle administratiivne ja tehniline tase, rääkimata kultuuritasemest, on Vene omast üle. Võtame näiteks kasvõi Baltikumi. Juba Kiievi-Venemaa tungis siis pidevalt sisse. Valitses ajuti nii Tartut, kui Koknest ja ka Novgorodiga sõdis Liivimaa pidevalt. Aga ei midagi. Oleme olnud teadaoleva ajaloo jooksul Vene võimu all kõigest 250 aastat. Ehk siis kõigele on omad piirid. Ka Vene vallutuspüüetele. Kui venelased (võime pean silmas) kurnamissõda peavad, siis tihti on nad oma võimust ilma jäänud. Kuna ei suuda siiski oma ressurssi (elanikkonda) kontrollida. Eelmise sajandi jooksul juhtus nii vähemalt 2 korda ja kolmmaski kord (1941 aastal) ei olnud kaugel. Kuid mis päästis Stalini 1941? Muidugi, sakslaste strateegiline ämber, kuid siseriiklikult ka ikkagi see, et käimas oli isamaasõda. Just nimelt rõhumine Venemaa kaitsele. Tsaariarmee pagunite taastamine ja rahvuslikud loosungid, mis ilmusid kommunistlike asemele. Eriti siis, kui 1941. oli üle elatud ja imekombel pääsenud režiim näitas, et suudab kogu rahvast konsolideerida.

Seega, kokkuvõtteks, kui vaatame ajalukku ja analüüsime, kuidas on venelased üldse olnud võimelised edukaid sõdu lääne pool elavate rahvastega pidama, siis saame aru, et selle eelduseks ei ole olnud head sõjajõud. Tavaliselt on puudu jäänud ka suurtest sõjajõududest, ka neid on tavaliselt lahingus või operatsioonis võidetud. Või siis vähemalt mitte kaotatud. Venelaste edenemise põhialus on olnud ressursid. Ressursside rohkus. Tagamaa suurus. Võime ühiskonda survestada niipalju, et vajalik ressurss kätte saada. Kui me hindaksime operatiivplaneerimise moodust kasutades Vene peamist edu faktorit, siis selleks on järjepidevus ja eesmärgikindlus. Võime panustada peaaegu piiramatus koguses ressursse selleks, et pea ees auk seina lõhkuda. Ja niiviisi kumulatiivselt edeneda. Seega nende peamiseks strateegiliseks tugevuseks on võime ressursse genereerida. Laiendada tagamaad, võtta kasutusele toorainet, luua üksuseid ja materjale (sõjatehnikat) selleks, et sõda käimas hoida või siis uutele katsetele minna. Leida liitlasi. Seda nii strateegilist olukorda ära kasutades (sinu naabri vaenlane on sinu liitlane), kui ka valitsejaid ja võtmetegelasi ära ostes, korrumpeerides ja ära meelitades. Mis on Venemaa kriitiliseks nõrkuseks? Eks ikka see, mis võimaldab neil ressursse ja sõdureid genereerida – kontroll elanikkonna üle. Mulle tundub, et just selle nimel koib praegu võitlus nii Venemaal, kui ka läänes. Miks muidu hoidub iga lääne poliitik Venemaad ähvardamast? Hoidub isegi ütlemast, et me vastame samaga, kui Putin kasutab tuumarelva? Ikka sellel pärast, et ära hoida seda suurimat trumpässakasutamist, mida Putingi ei saa kasutada – väidet, et Venemaad „jälle“ rünnatakse. Tundub, et just seda kardab lääs kõige rohkem. Sest venelaste-moskoviitide alateadvuses on sügav kallaletungi hirm. Mongolid põletasid viimati Moskva 1571. Napoleon olevat Moskva põletanud (mis on muidugi vale). Nende arvates on Venemaa nagu püha lehm, keda kõik tahavad (mis on muidugi ka vale, aga selle ümberlükkamine võtab liiga palju aega). Siiski, hirm mongolite ees on lubanud kõigil Moskoovia valitsejatel rahvast ohjes hoida. Sest ne dai boh voina. Ja sellega ise pidevalt voinad alustada. Kui nüüd Putin ometi saaks kätte selle NATO rünnaku, noh siis saaks ka mobilisatsiooni välja kuulutada. Kas nii läheb? Noh ta võib ju midagi ise etendada. Rahvast praegu usub kõike. Aga kas tal ikkagi õnnestub oma kriitilisest nõrkusest hoiduda? Ukrainaga on nii, et see ei kuku esialgu isegi Vene mobilisatsiooni korral. Sest ega sealt head liha ei tule. Küll aga tuleb seda piisavalt palju, et sõda veel aastaid kestaks. Kui Putin ei saa kätte NATO rünnaku kaarti, siis varem või hiljem hakatakse selles sõjas kahtlema. Ja see tähendab kaotust. Sest mulle tundub ei ühtegi muud ressurssi venelastele appi tulemas ei ole. Ka Hiina mittesõjaline toetus ei suuda tehnoloogilist ja armee kvaliteedi probleemi tasandada. Venelastel puuduvad hetkel kõik trumbid, mis on neid eelnevalt lõpuks võidule viinud: suur tagamaa, kust ressursse võtta (läänega võrreldes on see imepisike), raudne administratsioon, kes oma tahte läbi surub (praegu on pigem raudne korruptsioon, mis üritab oma tahet läbi suruda ja veel suudab ka), võime panna inimesi surema püha ürituse nimel (ei ole seda õiget püha üritust ja ei taha need sõdurid seal surra), võime elanikkonda indoktrineerida (jah, see on, aga lõppkokkuvõttes elame siiski interneti ajastul), ressurss liitlaste näol (pigem ei, sest kuigi Hiina veel ootab, et Venemaa küpselt kätte saada ja võib-olla midagi annabki – ja ka vb mõned teised, nagu Iraan või India, siis on see siiski pigem nagu must turg, mis iial päristurgu ei asenda).

Niipalju siis tänast heietust