Donbass
Paar päeva tagasi õnnestus vatnikel saada kontroll Oleksandropillia asula üle. Jääb Popasnest põhja suunas umbes 5 km. Popasne võtmisest on vatnikud teatanud 7 korral. Selle ründamist alustasid agressorid sõja alguses. Rubiznet rünnati ka kohe sõja alguses. Lõplikult seda veel hõivatud ei ole, lahingud käivad. Rubizne ja Oleksandropillia vahele jääb linnulennult umbes 35 km. Mööda teid tuleb 40 km täis ja sellel alal leiab umbes kümmekond asulat. Kui nende kahe asula omavaheline ala on vatnike kontrolli alla saanud, on Lõssõtšansk ja Sjevjerodonetsk piiramisrõngas koos seal kaitses olevate UA üksustega. Igaüks võib nüüd ise arvestada kaua võib aega kuluda selleks, et see rõngas saab suletud.
Idarindel on ukrainlased hästi vastu pidanud. Ühest püütud telefonikõnest, kus vatniku naine nutab kuna 1500 mobiliseeritu hulgas oli palju tema tuttavaid kuid kellest tagasi tulid üksnes 30, jookseb läbi üks infokild mis aitab mõista ukrainlaste tugevat vastupanu. 8 aastaga on UA sinna rajanud kindlustused millest osad on 2-3 meetriste lagedega betoonpunkrid. Paar päeva varem oli VF infokild, kus kurdeti suure kindlustatud ala pärast Severodonetski ümbruses. Kaugele see ulatub on ilmselt sõjasaladus. Koolivend Vahur hoiab vist põialt venele ja räägib sõja algusest alates, et kohe kohe on ukrainlased idas kotis ja saavad hävitatud. Aga ei ole. Suur piiramisrõngas, mis oleks sulgenud ukrainlased Izjumi – Zaporozje joonel, on vähemalt praeguseks unustatud ja vatnikud kindlustuvad Izjumi piirkonnas, et ise võimalikku piiramisrõngasse mitte sattuda. Kolm nädalat tagasi peale Popasne esimest vallutamist, kirjutasid lääne militaar-analüütikud, et nüüd UA taandub Slovjanski – Kramatorski joonele aga sinna on veel päris pikk tee minna kui arvestada vatnike edenemise kiirust idas.
Võtmeküsimus on see, kas kindlustatud ala ulatub Slovjanskini või mitte. Ukraina Rada saadik Oleksandra Ustinova ütles, et UA kaotab praegu palju rohkem sõdureid kui sõja alguses. Venelaste suurtükituli on muutunud ka massiliseks ning võibolla on teise ja kolmanda liini kindlustused ka viletsamat sorti. Loota on, et suurema laskekaugusega kingitud kaudtule relvad aitavad vähendada agressori suurtükiväe mõju ning seda hävitada kuid see on ikkagi kaitse ja rünnakuks vajalikku mobiilsust näiteks M777 ei anna.
Kunagi aga tuleb alustada okupeeritud alade puhastamist. Sellist tehnikat, mis selleks vaja on, ukrainlastele pole abiks saadetud või on saadetud üksikuid ühikuid. Väljaarvatud muidugi Poola, Slovakkia ja Tchehhi saadetud tankid, IFVd ja iseliikuvad haubitsad ning reaktiivsüsteemid mis kuluvad ja hävivad pragu kaitsel. Kui juhtuks näiteks see, et vatnikud rindel kõik põgeneksid või annaksid alla siis jäävad ju endiselt tegutsema agressori õhuvägi, suure tegevusraadiusega reaktiivtule relvad ja raketid ning suurtükivägi. Neid saab ehmatada ja põgenema sundida neid rünnates aga praeguses abis pole midagi mis UA pealetungi korral nendeni küündiks. Igaüks võib nüüd ise nuputada, mis oleks see mis pealetungi võimaldab läbi viia. Mina pakuks, et ründe- ja õhukaitse lennukid, suure tegevusraadiusega iseliikuvaid reaktiiv süsteemid ja haubitsaid, keskmaa ja suure tegevusraadiusega õhutõrje ning IFV-d. Ja kui natuke koguste peale mõelda siis USA 40 miljardit, kui see ikkagi otsustatakse anda, on köömes sellega võrreldes mida tuleb hankida. Ma muidugi usun, et ukrainlastel on hankeplaan valmis arvestades seda, mis neil algsest veel järgi on. Samas jõuab ajakirjandusse, et puudus on ka elementaarsetest asjadest nagu käsituluirelvad ja kuulivestid.
Seega UA vabastamise kõige olulisemaks “relvaks” on lääne ja ka maailma ühtsus blokeerimaks VF poliitiliselt, majanduslikult ja ka sotsiaalselt ning Ukraina relvastamine. Ja me peame hoidma põjalt, et see “relv” koost ei laguneks ning muutuks üha võimsamaks. Et läbi ei läheks Makroni “Minsk-3”, et Saksamaa saaks lõpuks lahti “Molotov-Ribbentropi paktist”. Tegemist on ikkagi ühe impeeriumi agooniaga ja kui valus ja verine see ümbritsevatele saab olema on paljuski maailma otsustada. Selleks, et maailm ostustaks peab aga maailmas olema rohkem ausust, õiglust ja õigust. Selle muutusega tuleks aga alustada meist endist ja Eesti Vabariigist.
