Ukraina, septembri teine nädal
Pikema perioodi ilmaennustus Ukrainas prognoosib vihmase hooaja algust oktoobri viimaseks nädalaks. Mõned vihmased päevad on oktoobris aga kui siis tervet kuu normi korraga alla ei saja siis tehnikaga maastikul liikumine pole oluliselt takistatud. Samuti on jõgede ja kanalite vesi madalseisus ning kui kaldad võimaldavad, saab neist ujuva ja augustamata soomukiga lihtsalt üle. Rasputitsa jõuab kohale novembris. Seega on oodata, et oktoobri lõpuni jätkuvad Venemaa rünnakud kus kasutatakse ka soomustehnikat. Samas pole need soomusrünnakud olnud eriti edukad vaid edu toob neile väikeste üksuste taktika – ühe soomuskolonni asemel peavad ukrainlased jagama oma vähesed ressursid mitme sihtmärgi vahel ning selle tulemusena lipsab ikka mõni läbi ja kindlustub uuel positsioonil. Ning siis saadetakse positsioonile soomuk mis aitab seda kaitsta oma relvastusega. Kirjutasin sõja teisel aastal, peale seda kui okupandid olid puht jalaväe taktikale üle läinud, et soomust hoitakse selleks ajaks kui jalavägi on Ukraina kindlustusliinidesse augu teinud ning siis saavad soomukid Kiievi suunas „bliezkriegi“ korraldada. Aga tundub, et seda tuleb veel oodata. Kui see peaks juhtuma, siis tõenäoliselt mitte sellel aastal sest pooleteise suht kuiva kuuga nad Pokrovskist läbi ei murra.
Eelmisel nädalal erinevatelt lääne sõjalistelt vaatlejatelt hõikeid, et Ukraina vastupealetung algas. Seda tõenäoliselt informatsiooni peale, et Pokrovski suunal on vastase liikumine seisma pandud, Niu York’i piirkonnas võttis Ukraina osa okupeeritud aladest tagasi ning mõned positsioonid võeti tagasi ka Kupjansk-Siversky lõigul. Tegelikult Ukraina vastupealetung ei alanud, vähemalt pole ühtegi infokildu mis sellele viitaks. Positsioonid ongi läbi sõja käinud tihti käest kätte. Niu York’i piirkonnas olid ukrainlased ümberpiiramise ohus ja vasturünnakuga tuli nad päästa. Nevelske-Krasnoghorivka piirkonnas on analoogne teema – Ukraina peab taganema, et mitte saada ümberpiiratud. Sellel, et venelaste pealetung Pokrovski suunal seisab, on kaks tõenäoliselt põhjust. Kurski operatsioon sundis venelasi mitteprioriteetsete suundade resrevist mõned üksused Kurski kaitsele viima. Ning agressoril on vajadus oma rindejoont õgvendada. Kui vaadata Sõjauuringute Instituudi idarinde kaarti siis „Avdiivka hammas“ on pikalt ees läänes lõuna ja põhjapoolsetest rindelõikudest mis teeb Pokrovski suunal sõdivate üksuste tiivad haavatavaks. Ukraina sõjaliste ekspertide hinnangul on Pokrovski suuna reservid viidud Kupjanski-Siversky ja Kurakhivi-Orihhivi lõikudele nende rinnete „järeleaitamiseks“. Mis omakorda optimeerib ka vene ressusside, elavjõu ja tehnika, vajadust. Sirgem rinne optimeeriks ka Ukraina vajadusi kuid sellega surutakse Ukraina üksused välja sissetöötatud kaitsepositsioonidelt samas kui pole teada kas uued kaitseliinid on ette valmistatud ja kui on, siis millises kvaliteedis. See ja ka maastiku võimalused, paneksid ukrainlasedkaitse korraldamisel võibolla oluliselt halvamasse olukorda.
Kuu peale Kurski operatsiooni algust saabus ka Kremlile selgus, et tegemist on millegi rohkemaga kui terrorirünnakuga mispeale andis Putin armeele käsu vabastada Kurski oblast 1. oktoobriks. Eile hakkas levima informatsioon, et sellega tehti nüüd algust. Esmalt teatasid vastupealetungist vene sõjakorrespondendid kes kuulutasid juba vabastatuks Gordeevka, Snagosti ja veel mitu küla. Kas see nii on, pole veel kinnitust leidnud. Küll aga on olemas geolokatsiooniga visuaalsed tõendid vene üksuste kohalolekust nendes piirkondades. Kaks nädalat erinevate ekspertide poolt kestnud Seimi jõe kui kaitseliini ülistamine, sai ka tagasilöögi. Isegi kirjutasin eelmisel nädalal, et selle tähtsus on suurem kaitsel kui vene üksuste taganemisel. Korenevost nad aga ei taandunud ning Ukraina seda hõivata ei suutnud ja sellest on nüüdseks saanud üks sillapea Gluškovi rajoonis millest üks vene vasturünnaku suund alguse sai. Sotsiaalmeedias levitatakse iga päev klippe Seimi jõe pontoonsildade hävitamisest kuid pontoonid ei upu. Purustatakse üll pontoone koos hoidvad klambrid ja trossid kuid need on asendatavad. Seimi veetase on kõrge kevadeti ning ujuvsoomukitele ülepääsukohti praegu veel leiab. Ukraina kontrolli all olevate külade kohta on ukrainlased ise rääkinud, et see tähendab enamalt jaolt kontrollposti külas ning vaevalt, et üks post hakkab sõdima pealetungiva kompanii soomuskolonniga. Seega poleks mingi ime kui venelased võtaks kiirelt tagasi mitu küla. Poliitiline sõnum vene rahvale on saadetud. See, et vene armee pommitab ja purustab omaenda külasid, peaks mingi märgi venelaste ajudesse jätma. Kõrvaltvaatajale jääb jätkuvalt mõistatuseks Kurski kampaania (strateegilised- ja operatiiveesmärgid ning nendele täitmiseks vajalik tegevus) edukus mis algas edukalt ja üllatas kogu maailma.
Nii Putin, Lavrov ja Shoigu on välistanud läbirääkimised Ukrainaga rahu saavutamiseks Kurski operatsiooni tõttu kuigi Putin on ka rääkinud Istanbuli läbirääkimistel saavutatust kui lähtekohast. Sahinaid sellest, et mingid läbirääkimised käivad, liigub meedias üha rohkem. Putin on nimetanud oma usaldusriigid läbirääkimistel – Hiina, India ja Brasiilia. Kui mitte arvestada viimast siis eseimese kahe juures käivad lääne riikide ametnikud üsna sagedasti. Vaevalt, et meie Riigikogu delegatsioon rahu sobitamas käis, aga eks neiski võis olla suur tahtmine sinisilmselt rahu maa peale tuua. Sahinate järgi on põhiläbirääkijad ikkagi USA ja Venemaa kellele Kurski operatsioon pangetäie jääkülma vett krae vahele kallas. Sahinatele lisas aga kinnitust saksa kantsleri hiljutine sõnavõtt mis pigem hoiatas, et Venemaad kõrvale ei jäetaks. Õeldakse, et kus suitsu seal tuld, ja suits on olnud tugevalt üleval juba kevadest saadik. Peaasi, et Uraina selles protsessis osaleks, et Ukrainale nööri kaela ei pandaks ja et ei sünniks järjekordne „Minski leping“ mis toob juurde ühe külmutatud konflikti maailmas.
