Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis

Põhja Korea sõdurid Venemaal on varjutanud Ukraina rahuplaani ning see on muutunud viraalseks. Venemaa seadusandjad hääletasid eelmisel neljapäeval ühehäälselt Venemaa ja Põhja-Korea vahelise strateegilise partnerluslepingu ratifitseerimise poolt, mis muu hulgas näeb ette “vastastikuse abi” juhul, kui kumbagi riiki rünnatakse. Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas leppe Põhja-Korea (PK) liidri Kim Jong Uniga juunis PK’d külastades. Leping sisaldab väidetavalt “salajast klauslit”, mis lubab Põhja-Koreal saata sõdureid Ukraina lahinguväljadele? Lepingu ratifitseerimise päeval ilmus teade, et väidetavalt saadab Kim Jong Un Venemaale tuhandeid sõdureid. Lääne ametnikud ütlesid, et Pyongyang saatis Siberisse sõjalisele väljaõppele umbes 1200-3000 sõdurit. Nende arv Venemaal kõigub erinevates lääne meedia väljaannetes 1200 ja 13000 vahel. Rahvusvaheline meedia on täis oletusi nende arvu ja ülesande kohta vihjates anonüümsetele või luureallikatele. Arvata võib, et analoogselt Iraani spetsialistidega saabus koos PK relvastuse ja laskemoonaga Venemaale juba varem mingi kogus PK spetsialiste seega oleks pidanud teema olema üleval juba ammu. Kära tekitas aga ilmselt sõlmitud leping. USA ametlikud kommentaarid PK teemale tunduvad olevat üsna tagasihoidlikud. Võibolla kartusest, et läbi PK teema tahetakse saada USA suuremat kaasatust sõtta kui USA ise seda tahab. Pentagoni viimane kommentaar oli, et PK sõdurite ründamiseks nad mingeid uusi tõkkeid ei pane. Järeldan, et ka kehtivaid kauglöökide piiranguid ei tühistata. PK sõdureid keegi veel rindel näinud ei ole. Ratifitseeritud lepingu avaliku osa järgi võiks järeldada, et kui need sõdurid lõpuks materialiseeruvad siis kasutatakse neid Kurski kaitseks. Mis lubab Venemaal jätkata ida- ja lõunarindel praeguse tempoga toomata sealt üksuseid Kurski kaitseks. Kurski oblastist pole nad veel suutnud ukrainlaseid välja ajada. Infot sealt on vähe aga tundub paigalseis olevat. Idarindel aga on venelastel kiireks läinud. Ukraina ekspertide eilse info järgi on Kurski oblastis, Martynovka piirkonnas (Sudzha’st kirdes), kaks 2000 pealist PK sõdurite gruppi märgatud. Ootame siis esimest lahingkontakti.

Oktoobri alguses kirjutasin ühes artiklis „War Mapper“ poolt avaldatud Ukraina territoriaalsetest kaotustest septembris. See oli ligikaudu 467 km², suurim alates 2022. aasta märtsist. Esmaspäeval vestles WELT oma reporteri Christoph Wanner’ga Kiievist ning räägiti olukorrast rindel, pigem sõjalisest perspektiivist seniste trendide jätkumisel. Hinnanguliselt on ukrainlased oktoobris juba kaotanud 478 km² samas kui oktoober pole veel läbi. Uus „War Mapper“ aruanne peaks olema nähtav järgmisel nädalal ning sealt peaks ruutkilomeetrid tulema oblastite kaupa, kuid juba praegu saab väita, et ukrainlased on taandumas. Ukraina ekspert, reservpolkovnik Oleg Zhdanov, rääkis eile ühest põhjusest. Kindlustatud punktis on reeglina kaitsmas kogenud lahingüksused samas paigutatakse tiibade kaitseks territoriaal pataljonid millel on kerge relveastus, automaat ja RPG. Minu mäletamist mööda oli viimaseks kindlustatud punktiks Bahmut mille wagnerlased ja vangidest ründeüksused võtsid frontaarünnakutega mitme kuu jooksul. Järgnevate asulate puhul läksid venelased kindlustatud aladest külgedelt mööda ja tekitati nn operatiiv piiramisrõngas, tambiti kindlustatud ala suurtüki risttule ja õhurünnakutega maatasa, hoiti ainukest varustusteed tule all ja paremal juhul lasti kaitsjatel sealt lahkuda. Halvimal juhul oleks nad jäänud piiramisrõngasse. Territoriaalpataljonidel vene ründeüksustele midagi vastu pole panna ja ka toetustulega kõrgemalt juhilt pole lood olnud kiita. Zhdanov heidabki ette seda, et pole suudetud õppida varasematest kaotustest ja jätkatakse vanaviisi. Kindlustusliinide ja kindlustuste kvaliteedist vist pole mõtet rääkida. Nende üle on kurtnud Ukraina sõjaväelased pikalt. Viimane näide on Vugledar, kus peale asula hõivamist suutsid venelased nädalaga läbi murda ka teisest kaitseliinist ning edenesid kokku pea kümme kilomeetrit. Kusagil on veel kolmas kindlustusliin … kuuldavasti alles ehitamisel. Teisele liinile heideti ette, et see koosnes kindlustatud tugipunktidest millest venelased läksid mööda või tampisid tulega maatasa. Pokrovsk on väidetavalt hästi kindlustatud aga kahtlen, kas seda frontaalrünnakutega võtta üritatakse. Pokrovskist edasi lääne poole ligi 30 km kaugusele jääb Dnipropetrovski piir. Kas see on venelaste eesmärgiks või on eesmärgiks Dnepr, pole selge. Aga igaltahel on Venemaal hakanud kiire.

Järgnevad venelaste operatiiv-taktikalised sammud on tunduvad olevat ka selged. Ukrainlased rääkisid mõni aeg tagasi, et Pokrovski suunas pole vaenlane edasi liikunud ja viitasid sellele kui Kurski operatsiooni tulemusele. Kirjutasin toona, et venelastel oli tähtsam rinnet õgvendada oma tiibade kaitseks ja rindeüksuste arvu optimeerimiseks. Ning, et see on põhjuseks miks otse Pokrovski peale ei minda. See mis taktikaliselt praegu toimub, näitab seda. Tõenäoliselt üritavad nad jõuda kiiresti Konstantynopol’i ja Andriivka’ni mis õgvendab rinde seda lõiku kolmandiku võrra ja lõikab läbi Andriivka’s peamise Ukraina varustustee oblastite piiril. Pokrovski suunalt ründavad okupandid lõuna ja edela suunas, mitte läände Pokrovski poole. Rünnakud käivad, täna teatati ka Kurakhove pommitamisest esimeste liugpommidega. Lõunarindelt ründab agressor põhja ja loode suunas. Mõlemad suunad on seni venelaste jaoks olnud taktikaliselt edukad. Aga see edu, mis oli neil siiani, ei tarvitse järgmisel nädalal enam püsida. Järgmisel nädalal peaks ilm sekkuma. Lauspilvisus ja vihm. Sellel on mõju droonide ja lennukite kasutamisele löökide andmiseks ja sihitamiseks ning ka maastikul liikumisele. Kahjuks ka ukrainlaste droonide jaoks. See võib ka olla põhjuseks miks venelased üritavad Kupjanski, Siversky ja Kreminna joonel jõuda iga hinna eest Oskili jõeni mis tagaks veetakistusega teatud kaitse Ukraina vasturünnakute eest. See annaks neile ka võimaluse liigutada sealt osa vägesid Donbassi mis tundub hetkel venelastele kõige olulisem eesmärk olevat. Ehk siis Erich Maria Remarque väänates – „Idarindel muutusteta“!

Mõtlesin pikalt kas kirjutada artikkel või mitte. Häid uudiseid lahinguväljalt ju ei paista. Ja ei paista lääne poliitikast. Ning lääne abi Ukrainale on ka olematu. Kirjutasin juba lõigu BRICS’st aga siis Toomas Alatalu juba andis pikema tagasivaate ning kustutasin. Alustasin ka sellest, et kommünikee 52’st leheküljest ja 32’st julgeoleku punktist üksnes üks käsitles Ukrainat ja seegi tänas neid kontoreid, kes vaherahu või sõja lõppu üritavad vahendada. Kuluaaride „sosinaid“ kuulates olevat aga Ukraina sõjast palju räägitud. Hiina ja Brasiilia rahulolematus, et Putin nende rahuplaanidele vee peale tõmbas, Valgevene Batka intervjuu ja Kazahstan, mille tomateid ja meloneid Putin enam Venemaal näha ei taha kuna see riik ei toeta Venemaa püüdluseid Ukrainas. Tundub, et nii nagu mitmed lääneriigid üritavad Ukrainat survestada järelandmisteks ja rahu saavutamiseks, siis samuti on Putinil teatud surve Hiina ja India, ning võibolla ka mõne teise BRICS riigi poolt. Tulevik näitab. Soovitan kuulata Zelensky intervjuud „Times of India“’le. Ta räägib seal BRICS’st, rahuplaanist, sõjast, kaotustest, jms. Üks tema mõte jäi mulle kõrvu kõlama; „Inimesed on tähtsamad kui maa. Maa saame tulevikus tagasi kuid mitte inimesi!“ Lisame sellele hiljutised Jermaki väljaütlemised rahu sõlmimise kohta ning järeldan, et Ukraina on valmis rahuläbirääkimisteks ning territoriaalseteks järelandmisteks. Kahtlen aga selles, et kas see saab olema rahu või külmutatud konflikt!

Ja lõpetuseks! Kuulasin täna hommikul ja eile õhtul Peeter Raudsepp’a jutte Eesti majandusest ning lugesin Ukraina uudiseid. Pähe tuli president Lennalt Mere tsitaat: „Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis.“ Mõtisklen siiani, et kas Meri pidas silmas üksnes Eestit või käib see ka Ukraina kohta? Hetkel ei oska ma õelda milline oleks selle väetise koostis või keemiline valem? Tundub, et vähemalt Ukraina puhul ei ole „lääs“ selle koostisosa.

30. oktoobril 2024.a.