Euroopa paanitseb
„Rahu ainult rahu“, ütleks Rootsi Karlsson katuselt Euroopale kui see oli juba president Trumpi nõudmiste tõttu pea norgu lasknud. „Te ei pea muud tegema kui oma julgeoleku eest ise seisma oma piiridel ja oma kaitsetööstuse käima panema, panustama võrdselt maailma julgeolekusse, peate oma tööstuse ja tootmise taastama ning unustama oma roheutoopia, ja lõpuks taastama mehe ja naise väärtuse ühiskonnas ning mitte sogama vett sootutega, jms. Ja siis te saaksite tagasi oma väärikuse ja tõsiselt võetavuse!“ Midagi taolist võiks olla tänane olukord peale vähem kui kuud Trumpi valitsemist. Kui tema administratsiooni liikmete sõnavõtte kuulata siis esimesel kohal pole mitte Ukraina sõja lõpetamine vaid oma liitlastele mõistuse pähe panemine. Rohkem kui kolmkümmend aastat liberaalitsemist ja kolme aastat sõda, pole Euroopa suutnud iseenda kaitseks suurt midagi materiaalset teha rääkimata Ukraina aitamisest. Üksnes suured sõnad ja retoorika.
Kuidas siis sõja lõpetamisega lood on? Kõik heidavad Trump’le ette, et ta lubas sõja lõpetada 24 tunniga aga ta ei ole seda teinud. Samas saavad kõik aru, et tegemist oli valimislubadusega ja 24 tunniga sõda ei lõpetata. Aga usk sellesse, et ta sõja lõpetab, on säilinud. Jätkuvalt. Erinevalt meist kus meile lubati et maksud ei tõuse, aga võta näpust tegid maksud hoopis „kõrgushüppe“, mille järele usk meie poliitikute lubadustesse hajus pikaks perioodiks. Seega loota on, et see sõda ükskord siiski lõpeb. Kuidas, see on läbirääkimiste teema. Selleks aga tuleb mõlemad pooled ühise laua taha saada. Ma ei usu, et selle laua taha tahetakse saada Euroopat, vähemalt Euroopat Kaja Kallase isikus. Esiteks on ta Venemaal „wanted“ ja teiseks on ta liigselt Ukraina meelne. Ilmselt tõrjuti kindral Keith Kellogg ka kõrvale kuna tema tütar on Ukrainale sõja jooksul humanitaarabi saatnud ning ta ise on ka Ukraina poole kaldu. See mis praegu maailma poliitikas toimub, tundub eelkõige olevat „laua taha saamise“ tantsusammudena mitte läbirääkimiste endina.
President Trump’i taust on „showbussiness“. Tema põhiülesanne ongi saata laia maailma oma plaanidest sõnumeid ja seda on ta ka ametisse saamisest alates igapäevaselt teinud. Eesmärk on teha Ameerika suureks, mitte muu maailm. Kas need tema soovid ka sellisena ellu viiakse nii nagu ta tahab, sõltub ka teistest tegijatest – Kongressist ja tema administratsioonist. Mitmed presidendi korraldused peavad saama Kongressi heakskiidu ja enamus arutatakse siiski administratsioonis läbi. Korralikult „doktrineerimata“ ametnikud võivad osutuda probleemiks. Näiteks kaitseminister Pete Hengseth’i sõnavõtud Münscheni kohtumise eel on põhjustanud tormi Euroopas ning asepresident J.D Vance on pidanud mõningaid teemasid kommenteerima ja täpsustama. Keda uskuda? Mina usuks pigem erioperatsioonide sõdurit ja merejalaväelast kui ühte rahvuskaardi ohvitseri ja meeditegelast kes minu arvates mingil hetkel välja vahetatakse. Paraku eksiteerib sõjaline hierarhi ka erus või reservis olles. Tundub, et hetkel käib „laua taguste ja teemade“ komplekteerimise protsess ning sellest ei tasu veel leili minna. Ameeriklased teevad seda oma parema äranägemise järele ja mitte nii nagu meil, kus Reformierakond varjab probleeme et neid mitte lahendada või siis rahvale selgitusi andma hakata.
Seda, kas sõda lõppema hakkab, peaks näitama relvarahu kehtestamine. Selleni võib veel minna kaua. Veebruaris on venelaste maismaarünnakute arv Ukrainas jäänud saja piiresse. Seevastu droonide ja rakettide rünnakud on jätkuvalt suured. Ekspertide arvates näitab see, et droonitootmine on Venamaal suureneud ning isikkoosseisu ei lisanud vägedesse mahus, mis kompenseeriks kaotused. Zelenski sõnul, on olukord Pokrovski piirkonnas muutunud stabiilsemaks. Ukrainlased katsetasid ka nädalavahetusel vasturünnakutega vaenlase üksuste väljaulatuva osa äralõikamist kuid see ei õnnestunud. Hetkel tundub, et rindele saabub suhteline vaikus ja hakatakse ootama läbirääkimiste tulemusi.
14. veebruaril 2025.a.
