Arenguta
Venemaa leiab alati põhjuse mille pärast sõda alustada kuid alati pole Venemaal seda, mille eest sõda pidada. Täna räägitakse Venemaa elavjõu lõppemisest ja majanduse krahhist kuid seda lääne möödupuu järgi. Lääs hindab olukorda oma väärtustest lähtuvalt ja Venemaa hindab oma konstrueeritud „väärtuste“ alusel. Seepärast ongi läänel raske aru saada miks Venemaa ikkagi veel sõdib peale suuri kaotuseid. Kas need Venemaa kaotused on ka nii suured kui ukrainlased avaldavad, näeme tulevikus. Kui keegi veel mäletab Ilovaiski lahinguid siis esmalt deklareeriti Ukraina kaotusteks tuhandeid. Wikipedia kirjutab täna sadadest. Infosõda käib pärissõjaga ühte sammu aga tihtipeale on see mitmeid samme ees.
Venemaal on olnud elavjõuga lihtne. Korraldatakse haarang ööklubisse, kaubanduskeskusesse või mõnda elamukvartalisse. Korjatakse üles kobedamad karvajalad ja vormistatakse kohe väeteenistusse. Räägitakse, et ka juhuslikud välismaalased või turistid, mitte üksnes elamisloa omanikud, lähevad kahurilihaks. Kõik tinistatakse ära Suure Isamaadõja mälestuse ja Suure Venemaa kaitsmise vajadusega ning padavai Ukrainasse surema. Läänes aga, ka Ukrainas, pead sa meelitama, pakkuma hüvesid, tagama garantiisid, jms et elavjõudu saada. Läänlane ei taha loobuda heaolust ning minna surema mingi „utoopilise“ eesmärgi eest. Saksamaa oma 83 miljonilise elanikkonnaga ponnistab, et saada armee suuruseks 200K aga eesmärk täna on suurem. Poola, peale ajateenistuse kaotust, on tiba paremas olukorras kuid neilgi on probleeme 350K armee kokkusaamisega. Eestis oleme ka suutnud viimasel kümnendil kaitseväe ära kohitseda ja muuta kaitseväelased tavalisteks riigiametnikeks. Või paremal juhul palgasõduriteks ilma teenistuslike sotsiaalsete garantiideta. Ja ka riiki kui sellist, pisendab tänane valitsus hoogsalt. Sest riik, mis oma kodanikkonna eest ei seisa ning mis ei paista enam demokraatlikuna, polegi paljude silmis enam kaitsmist väärt. Vanne aga antakse riigile ja Eesti Vabariigile ning selle demokraatlikule korrale. Oletan, et tulevikus saame näha veel kohtuvaidlusi teemal kas see, mille nimel vannet antakse on ikka see mis tegelikkuses meil on? Tasub veel meelde tuletada, et need poliitikud, kes on „kohitsemise“ autorid, on täna veel püünel ja seisavad kaitsekulude suurendamise eest. Unustades, et relvi saab ju osta aga inimesed ei teki iseenesest. Ning seda, et nad omal ajal kaitsele ei panustanud. Kurb!
„Selleks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, peame aina ohtlikumaks muutuvas julgeolekukeskkonnas kiiresti kohanema ja suurendama hüppeliselt riigi kaitse-eelarvet,“ ütles peaminister Kristen Michal. „Meie eesmärk on kindlustada, et Venemaa sõjaline agressioon Eesti vastu oleks teostamatu. Selleks tõstame kaitsekulud vähemalt 5%ni SKPst.“
Protsendiga on hea vehkida aga mis on selle nominaalne ja reaalne väärtus? Mis selle eest saab? Sellega saab ehk relvastust hankida ja seda betooni valada kuid sõdureid juurde ei osta. Aastaid on reformierakondlikud valitsused seda fakti eiranud. Et me 20 aasta pärast rahvusriigina veel eksisteerida saaks, tuleks eelkõige panustada kodanikkonna kasvule – sünnid, integratsioon, jms. Põhimõttetut välistööjõudu pole selleks Eestisse vaja. Vaja on seda, et meil oleks lojaalne kodanikkond ja et sõjaliselt oleks meil läänes tõeline NATO. Tänane, see „ajalooline“ NATO, on lagunemas. USA tõmbub kõrvale, Hispaania ja Portugal ei suuda pooli valida, Ungari, Slovakkia, aga …. tekkimas on uus – Ida Euroopa ja Skandinaavia NATO. Analoogne versioon käis läbi sajandi alguses NATO transformatsiooni aruteludest. AUKUS on juba olemas, Ida Kilp on tekkimas, praegu veel vist ilma Eestita, jne. Valitsus aga loeb ikka veel Exceli tabelis kokku NATO relvastust andmata endale aru, et see juba ammu ei toimi, ning üritab sellele tuginedes rünnata varilaevastikku ning saab vastu nina.
Mis puutub aga Venemaasse, siis seal on kõik hästi. Moskva poed on vaatamata sanktsioonidele täis importkaupu, Iphone 16 müüdi Moskvas enne kui seda läänes avaldati, Mersud on jätkuvalt Venemaa autokauplustes ning moskvalastel on sissetulek korralik. See, et perifeerias külad tühjenevad ja surnuaiad täituvad, nendeni ei jõua. Lääne majandusanalüütikud ennustavad küll Venemaa majanduslikku kokkukukkumist, aga kindlasti panevad nad ämbrisse. Sest venelane, erinevalt eestlasest, toitub kartulikoortest ka ära ja ei virise. Seda ikka Putini ja Suure Venemaa nimel. Näis, mis edasi saab? Kahuriliha kokkurehitsemine annab järjest vähem tulemusi ja mobilisatsiooni ka ei saa välja kuulutada sest siis võib sõda jõuda ka Moskva venelasteni. Kuid senise tempoga jätkates kuluks himustatud oblastite hõivamiseni veel pikki aastaid. Ukrainlased seda neile lihtsamaks ei tee.
