Kaitseministeeriumis on asjad halvasti. Kohe väga halvasti.

Meelis Kiili. 28 augustil, 2026.a.

Riigikaitseraport andis diagnoosi. Riigikontrolli järjekordne audit näitab, et diagnoos ei olnud liialdus. Riigikaitseraport ei piirdunud üksikute puuduste loetlemisega, vaid püüdis näidata otsuseid, tegematajätmisi ja juhtimisprobleeme, mis olid meid järk-järgult tänasesse olukorda toonud. Kuna raport puudutas ka otsustajaid ja nende vastutust, oli lihtsam vaidlustada sõnumitoojat kui sõnumit ennast. Sisulise arutelu asemel püüti osa kriitikast taandada isikutevaheliseks konfliktiks. Kõlas isegi väiteid, et toimub „trollimine“.

Nüüd on laual Riigikontrolli audit. Huvitav, kas ka seekord püütakse väita, et kontrollijatel on ministri suhtes isiklik vimm? Või võiksime lõpuks loobuda sõnumitoojate motiivide uurimisest ja vaadata otsa sellele, mida nad ütlevad? Sest probleem ei ole enam üksikutes eksimustes. Probleem on mustris. Puudused on teada. Neile on aastaid tähelepanu juhitud. Neid on lubatud parandada. Ometi korduvad probleemid varade arvestuses, sisekontrollis, lepingute haldamises ja riskijuhtimises. Kuid ka see ei ole veel probleemi kese. Need on pigem nähtavad sümptomid.

Tegelik probleem on sügavam: kaitsepoliitikas puudub piisavalt selge sisuline suund ja pikaajaline visioon, mis seoks poliitilised eesmärgid, sõjalised vajadused, ressursid ja nende elluviimise üheks tervikuks. Kui selline raamistik on nõrk, muutub ka juhtimine paratamatult reageerivaks. Lahendatakse üksikuid probleeme, kustutatakse tulekahjusid ja teatatakse avalikkusele järjekordsetest algatustest, kuid süsteem ise ei parane. Strateegilist visiooni ei saa asendada suurema eelarvega. Raha võimaldab osta võimeid, kuid ei ütle, milliseid võimeid Eesti vajab, millises järjekorras neid arendada, kuidas need tervikuks siduda ning kuidas hinnata tegelikku valmisolekut. Selleks on vaja valdkonna sisulist mõistmist ja kompetentsi poliitilise juhtimise tasandil.

Just siin muutub küsimus ministri vastutusest vältimatuks. Minister ei pea olema kindral, logistik ega raamatupidaja. Küll aga peab ta suutma mõista juhitava valdkonna olemust, püstitada strateegilisi eesmärke, hinnata talle esitatud informatsiooni, esitada õigeid küsimusi ning nõuda oma organisatsioonilt tulemusi. Kui aastaid korduvad samad probleemid ja varem tuvastatud puudused ei kao, on õigustatud küsida, kas poliitilisel juhtimistasandil on olnud selleks piisavalt kompetentsi, tahet ja visiooni. Kui Riigikontroll ei saa veenduda 1,2 miljardi euro ulatuses kaitsevaldkonna varude saldo õigsuses, ei tähenda see, et 1,2 miljardi eest vara oleks kadunud. Sellist järeldust teha oleks ebaaus. Küll aga tähendab see midagi riigikaitse seisukohalt väga tõsist: riik ei suuda piisava kindlusega tõendada, mis tal tegelikult olemas on.

Riigikaitses ei ole see lihtsalt raamatupidamise küsimus. See puudutab valmisolekut. Juht peab teadma, millised ressursid tal on, kus need asuvad, millises seisukorras need on ja mida nendega kriisi või sõja korral teha saab. Seetõttu oleks ekslik taandada praegune olukord 1,2 miljardi euro suuruse varude saldo või mõne puuduliku kontrolliprotsessi küsimuseks.

Audit on lakmuspaber. See muudab nähtavaks märksa suurema probleemi – strateegilise juhtimise nõrkuse. Olen seda valdkonda piisavalt kaua tundnud ja nende probleemidega tegelenud, et mitte pidada neid pelgalt bürokraatlikeks puudusteks. Olen teinud ettepanekuid nende parandamiseks ning juhtinud kitsaskohtadele korduvalt tähelepanu. Neid märkusi võib mitte armastada. Neid võib ignoreerida. Nende esitaja motiive võib kahtluse alla seada. Aga probleeme ennast sellega olematuks ei tee. Just see oli lõpuks ka üks põhjustest, miks minu jaoks muutus senisel viisil jätkamine poliitiliselt vastuvõetamatuks.

Vilja Kiisler küsis minult, et riigikaitseraport julges puudutada otsustajaid, kes on ühiskonnas tuntud ja populaarsed. See on õigustatud küsimus. Mida teha olukorras, kus minister on populaarne, esineb hästi ja kinnitab professionaalselt treenitud häälega, et kõik on töös ning kohe-kohe saab korda? Vastus peaks demokraatlikus riigis olema üsna lihtne: populaarsus ei anna puutumatust. Minister ei ole eksimatu ja kindlasti ei ole ta väljaspool kriitikat. Riigikaitse juhtimine ei saa olla PR-projekt, kus edu mõõdetakse pressikonverentside, positiivsete sõnumite ja avaliku kuvandiga. Kommunikatsioon on vajalik, kuid see ei asenda juhtimist. Kaitseministeeriumi juhtimine on tõsine poliitiline ja täidesaatev töö. Selle mõõdupuuks on otsuste kvaliteet, süsteemi toimimine, puuduste kõrvaldamine ning lõpuks Eesti tegelik kaitsevõime ja valmisolek.

Eesti inimesed on andnud riigikaitsele erakordse usalduskrediidi. Me kulutame kaitsele miljardeid ning teeme seda paratamatult teiste valdkondade arvelt. Seetõttu peab koos kaitsekulude kasvuga kasvama ka juhtimise kvaliteet, läbipaistvus ja vastutus. Miljardid ei vabanda juhtimisvigu. Miljardid muudavad juhtimisvead miljardiriskiks. Siin jõuamegi ministri vastutuseni. Minister ei pea isiklikult inventeerima ladusid, kontrollima iga lepingut ega tegema raamatupidamiskandeid. Sellise nõude esitamine oleks absurdne. Kuid minister vastutab selle eest, et tema juhitavas valitsemisalas toimiks süsteem, mis tagab kontrolli, vastutuse ja puuduste kõrvaldamise. Eriti siis, kui probleemidest on teda korduvalt informeeritud. Pärast aastaid kestnud hoiatusi ei saa kõike enam seletada üksikute vigade, ametnike eksimuste, süsteemi keerukuse ega eelkäijatelt päritud probleemidega. Mida kauem minister ametis on ja mida rohkem talle probleemidest teada antakse, seda vähem veenev on argument, et vastutab keegi teine.

Poliitiline vastutus algab just sealt, kus lõpeb võimalus öelda: ma ei teadnud. Riigikaitseraport andis diagnoosi. Selle üle võis vaielda ja seda võis kritiseerida. Seda võis isegi püüda kujutada isikliku konfliktina. Kuid nüüd räägib samadest süsteemsetest probleemidest omas keeles Riigikontroll. Üks dokument võib eksida. Ühte kriitikut võib süüdistada erapoolikuses. Ühe probleemi võib seletada juhusega. Aga kui erinevatest allikatest, erineval ajal ja erinevate meetoditega jõutakse ikka samade juhtimisprobleemideni, ei ole enam tõsiseltvõetav arutada peamiselt selle üle, kes neid probleeme välja ütleb. Tuleb arutada, miks neid pole lahendatud. Ja kes selle eest vastutab. Seetõttu pole küsimus enam selles, kas poliitilise vastutuse olukord on tekkinud. See olukord on tekkinud.

Küsimus on, kuidas kaitseminister seda vastutust kannab. Sest riigikaitset ei juhita järgmiste valimisteni. Riigikaitset juhitakse teadmisega, et tehtud või tegemata jäetud otsuste tagajärjed võivad saabuda päeval, mida meie ise valida ei saa.