Täna, 12 aastat tagasi kirjutasin üles “Mõned Mõtted”
Sõbrad muretsevad demokraatia olemasolu pärast! Eesti Vabariigis! Mõned mõtted on tekkinud minu sõpradel, kes jälgivad ajakirjanduse objektiivsust või subjektiivsust ja käitumist. Need mõned mõtted võiks huvitada paljusid. Kas inimesed saavad aru, et me kaugeneme demokraatiast ja läheneme totalitaarsusele. Kas inimesed saavad aru, et meie riiklus on ohus. Kas inimesed saavad aru, et ainuke võimalus on ühineda demokraatia kaitseks. Siin siis need mõtted:
- Kes kontrollib Eestit?
- Kes määrab kellele antakse sõna?
- Väidan, et sõna vabadusest oleme varsti sama kaugel kui heal nõukogude ajal. Siis vähemalt teadsid millisesse parteisse peab kuuluma ja said sõna kui see läks partei poliitikaga kokku.
- Kas praegune olukord erineb sellest väga palju?
- Õnneks pole Eestis veel seda teed mindud nagu Egiptuses, kus oli ka internet ära blokeeritud.
- Kui see vähegi legaalselt oleks võimalik siis võimu parteid keelustaksid internetis sõnad nagu Rahvaliit jne. Ansip ju keelustati isa Sakarias seinal?
- Miks meid nii väga kardetakse?
- Kelle imelised äritehingud me oleme ärarikkunud, et meie vaikima sundimiseks nähakse nõnda vaeva või oleme oma tasa ja targu tegutsemisega lihtsalt unustuse hõlma vajunud?
- Kuidas me saaks endid tuua Eesti avalikkuse ette vaatamata teiste vastutööle ja selgetele korraldustele võimalikul ning võimatul moel eirata Rahvaliitu?
- Milline oleks see tegevus millega pääseksime iga inimese südamesse ja paneksime ajakirjanduse sundseisu, kus meid eirates nad kaotaksid oma näo?
- Millised on teie ettepanekud?
- Kas peaksime minema tänavatele näitamaks rahva meelsust praegustele võimul olijatele?
- Mida tuleks teha, et iga Rahvaliitlane uhkelt kõigile oma kuuluvust selle ridadesse tunnistaks ja julgeks ilma naeruvääristamise kartuseta kutsuda sõpru meiega ühinema ning ka hääletama meie poolt?
- Mida oled valmis tegema sina, et praegune olukord muutuks?
- Mida saa tegelikult teed?
Kogu aeg kuulen, et ärme tee midagi ennatliku, vaatame, kuulame, ootame arutame järgmisel korral jne
Seda juba suvest saadik.
- Küsin nüüd kõigilt milline ette võtmine on Rahvaliidu tegu 2011, millega jõuame kõigi Eestimaalaste südamesse?
- Kas te olete valmis seda ise ka teostama?
- Arvestage, meil on selleks vähem kui kuu.
- Mina ei kahtle meie riigikoguse pääsemises ehk valimiskünnise püüdmises, kuid kas see on see mis aitab meie kodumaal õitsele puhkeda või oleks meil ja meie mõtte kaaslastel vaja midagi enamat teha?
Minu arvamus ja julgen seda välja öelda, ja ka paljude teiste arvamus on see, et peaksime avalikkusele saatma selge sõnumi – me oleme olemas ja meie peale võib loota. Kardetakse vastandumist, ok teeme siis midagi mastaapset ja positiivset. Selle planeerimiseks ja teostamiseks on meil 10-15 päeva. See tähendab kohest talve unest ärkamist.
NB! Mina ei taha elada järgmised 4 aastat ei Reformi, Kesk ega mõne teise partei ainuvõimu all.
