Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Liiga vähe lääne relvastust ja vead väljaõppes

Tõlkisin ja mudisin Defense24 artiklit „Too little Western equipment and mistakes in training. Americans are analyzing Ukraine’s offensive“ milles USA analüütikud Michael Kofman ja Rob Lee kirjeldasid Ukraina suvise vasturünnaku edenemist. Nende järeldused ei ole optimistlikud, enamik kriitilisi sõnu on suunatud Läände võinud intensiivsemalt toetada Ukraina relvajõude, kes valmistuvad otsustavaks rünnakuks Vene okupandi vastu.

… Ukraina väejuhatus valis kolm rünnakutelge: Tokmak-Melitopol, Berdjansk ja Bahmuti. Tegelikult nägime just nendel suundadel Ukraina vägede suurimat aktiivsust, kuid probleem on selles, et pealetungi avangard on Berdjanskist ja Melitopolist veel kaugel. Ilmselgelt oli Kiievi eesmärk halvata tarneteed nn. maismaakoridor Krimmi. Ukrainlased on saavutanud taktikalisi edusamme, saavutanud “püsivuse ja kohanemise” ning suudavad murda Venemaa jooni.

Kiiev saatis vastupealetungi esimesse faasi viis NATO riikide relvastatud, varustatud või väljaõppe saanud üheksast brigaadist. Need on: 47. ja 33. mehhaniseeritud brigaad, 37. merejalaväebrigaad, 31. ja 23. mehhaniseeritud brigaad. Lõunasuuna pidi murdma 9. korpus. Plaaniti venelaste kiiret läbimurret, kuid seda ei juhtunud. Pealetungi toetasid territoriaalkaitseformeeringud, sõjaväeluure, erioperatsioonide keskus, mägiformeeringud ja rahvuskaart. Veelgi enam, lahingut Bahmuti pärast peavad ka valitud üksused, mis ei olnud lääne relvadega relvastatud. Need on: 24. ja 28. mehhaniseeritud brigaad, 3., 5., 92. ründebrigaad ja 80. sõltumatu rünnakubrigaad.

Ukrainlased on saavutanud väikeseid taktikalisi edusamme ja on lähedal läbimurdele, kuid operatsiooniteater on muutunud kaevikutevõitluseks iga Venemaa positsiooni pärast. Ukraina taktika on kui “rühma- või kompaniitasandi rünnakud” ja lääneriikide surve Ukrainale on kui “valeootus”. Pealetungi algust hinnati tavaliselt pigem ukrainlaste poolseks “lahinguluureks” kui konventsionaalseks pealetungiks. Pealetungi alguses loodeti suuremat lööki, mis pidi murdma Venemaa rindejoone lõunas. Rünnaku alguses oli Ukraina hädas koordinatsiooni-, planeerimis- ja luureprobleemidega. Iga lääne armee, kes on sunnitud kasutama vaid mõnekuulise väljaõppega üksusi, oleks pidanud võitlema samasuguste väljakutsetega.

Pealetungi algus oli valestart. Üks Ukraina üksustest pidi ründama ilma suurtükiväe katteta, sest patareid olid laskemoona liiga vara välja lasknud. Samuti alustati öösel enne koidikut, mis paljastas ukrainlaste positsioonid Venemaa suutükitulele. Suureks probleemiks olid miinid, mis pidurdasid rünnaku tempot. Mõned kommentaatorid eeldasid, et esialgne rünnak polnud suur pingutus ja kolm kuud hiljem iseloomustavad mõned rünnakut endiselt samaselt. Siit ilmneb pidev probleem arusaamisega sellest kuidas Ukraina väed tavaliselt tegutsevad. Nende arvates on igas brigaadis põhiliseks ründejõuks kompanii tugevuses tugevdatud taktikaline rühm. Brigaad arendab rünnakut. soomukiga kaetud kuni kolme kompanii koosseisus. Ukraina väed on ameeriklaste sõnul võidelnud ettevaatlikult, kartes panna lahinguväljale suuremal hulgal soomusüksusi et neid mitte hävida.

Ukraina üksused ei pruugi olla läänes välja õpetatud, et nad taktikaid, tehnikaid ja protseduure kasutades Ukrainas reaalselt võitleksid. See on osaliselt tingitud sellest, et lääne koolitused ei pruugi neid tingimusi arvestada. Kõik viitab vajadusele arendada tulevasi lääne koolitusprogramme – luua parem seos selle sõja tegelikkusega. Rünnaku esimene faas asendati „kurnamise” faasiga. Rasketes tingimustes, sissekaevatud ja kindlustatud vaenlasega silmitsi, üritasid ukrainlased pidada manööversõda kuid … . Olukorda parandas Washingtoni otsust saata Dneprile kassettlahingumoona, millega oleks pidanud olema lihtsam venelasi kaevikutest välja “ära ajada”.

Venelased mineerisid territooriumi oodatust palju tihedamalt. Tankitõrjemiinid TM-62M tuleb paigutada kolmekaupa, üksteise peale. Võimalike löögisuundade ääres mineeritud maapinda täiendab ka puude küljes rippuvate lõhkeainetega. Isegi lennuki pomme FAB-100 ja FAB-250 kasutati ajutiste miinidena. Analüütikute sõnul käivitasid ukrainlased augusti keskel oma reservid vastupealetungile.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Kofman ja Lee on vasturünnaku õnnestumise suhtes kriitilised, kuid õigustavad ukrainlasi sellega, et venelased olid selles operatsiooniteatris võitlemiseks paremini ette valmistatud kui eeldati. Nad hindavad Lääne abi operatsiooni ulatuse jaoks ebapiisavaks. Ukraina löögitaktika peaks tulenema Ukraina sõja tegelikkusest ja NATO väljaõpe ei olnud selleks täielikult kohandatud. Analüüs näitab, et ka venelased pidid kiiruga oma reserve juurde tooma, sest ukrainlased trügivad edasi, aeglaselt aga järjekindlalt. Venelased lapivad rinnet motolaskur pataljonidega. Lisaks saadavad nad sinna süüdimõistetuid, nn Storm Z üksustesse. Kofman ja Lee usuvad, et Zaporižžjas on ukrainlastel võimatu suurtükioperatsiooni Hersoni suunaga analoogset korrata.

Ps! Lisan omalt poolt, et selle kordamiseks on vaja kaugmaa moona nagu ATACMS, Taurus, jms. Seda aga lääs ei anna.

https://defence24.pl/wojna-na-ukrainie-raport-specjalny-defence24/zbyt-malo-zachodniego-sprzetu-i-bledy-w-szkoleniu-amerykanie-analizuja-ofensywe-ukrainy

MilitaarPoliitikaSõdaUkrainaVenemaa

kolonelHans • september 12, 2023


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *