Rahuleping läheneb
Agressor on hoo sisse saanud. Alates 2023. aasta novembrist on Venemaa suurendanud kontrolli Ukraina territooriumite üle igal kuul (War Mapper). Kui käesoleva aasta esimesel poolel suutsid okupandid ühes kuus hõivata maksimaalselt 201 km² (mai 2024) siis augustis laiendas Venemaa oma kontrolli Ukrainas ligikaudu 350 km² võrra ja septembris ligikaudu 467 km² võrra. Lisaks vabastas Venemaa septembris „Ukraina okupeeritud umbes 800 km² suurusest Kurski oblasti alast“ 125 km². Kokku laiendas Venemaa septembris oma kontrolli all oleva ala suurust 593 km² võrra. Analüütikud hakkavad kindlasti otsima põhjuseid, et miks taoline suur kaotus viimase kahe kuu jooksul on toimunud. Mais saadud 201 km² suurusele kaotatusele andis oma panuse Pokrovski rajoonis Ocheretyne asula ja ümbritsevate alade kaotus. Suuresti oli see jätkuks ukrainlaste taandumisele uutele positsioonidele peale Avdiivka kaotust. Kuid Ocheretyne asula kaotamine (5. mail) kirjutatakse hetkel ukrainlaste üksuste äpardunud rotatsiooni kraesse. Rotatsiooni probleem Ocheretynes polnud esimene ega jäänud ka viimaseks. Tegemist oli suuresti ukrainlaste juhtimise ja kontrolli ning väljaõppe nõrkusega.
Ma ei tea kuidas Eesti Kaitseväel rotatsiooni manöövri harjutamisega praegu olukord on aga minu teenistusajast mäletan viivituslahinguid õppustel kuid mitte üksuste väljavahetamise harjutamist positsioonidelt. Ma tean (Heremi tekstid), et me ei tagane ja hävitame vaenlase nende territooriumil, kuid äkki tasuks ka sellele rotatsiooni manöövrile tähelepanu pöörata. Kui veel oma teenistusaega meenutada siis oli käibel nali, et „soomlased kaitsevad Soomet viimase rootslaseni“. Kusagil tagaajus oli teadmine, et soomlased mingil hetkel hakkavad Helsingi säilimise pärast muretsema kuigi polnud teada millisest liinist nad aktiivse kaitsetegevuse lõpetavad. Mis kergitas ka meie militaarseltskonnas üles küsimuse, et „millise piirini me Tallinna kaitseme“? Kui ma nüüd täna peaks sellele küsimusele vastuse andma siis ütleksin, et „Tallinn võib minna“! Täna pole see enam Eesti linn sest linnavõimu on valimas ka muude riikide kodanikud ning Eesti keel ei ole siin enam valitsev keel. Kaitsta tuleb tänases olukorras Eesti keelt ja kultuuri väljaspool Tallinna.
Tagasi tulles ukrainlaste suurte territooriumite kaotuste juurde augusti ja septembris siis minu hinnangul (Ukraina ekspertide kaasabil) on põhjuseks Kurski operatsioon. Operatsiooni algus oli ukrainalastel suurepärane, kõigile üllatus. Suure operatsiooni alustamisel ei tasu kõiki oma plaane „liitlastele“ avaldada, sest need võiva lekkida. Kõik kindlasti said aru millisest riigist ma räägin? Teisalt jällegi, toetuse saamine liitlastelt sõltub paljuski sellest, kui selge ja arusaadav ning täidetav on kampaania plaan. Hetkel, vaadates statistikat, taktikalisi tegevusi ja poliitilisi avaldusi, seda kampaania plaani pole olemas. Oletus, et Kurski hõivatud alad aitavad kaasa kauplemisele võimalikel rahuläbirääkimistel, tikub ka olema tühine. Ukrainlased on kaotanud alates 6. septembrist alates varem Kurski oblasti hõivatud aladest 125 km². Ning septembris tungib Venemaa peale ja edeneb kogu idarinde ulatuses. Ajal, mil venelased Donetski läänepiirile jõuavad poleks Ukrainal enam ette näidata vahetuskaupa Kurski oblast territooriumute näol. Samas nagu heidavad ette Ukraina eksperdid oleks Ukraina väed, mis on tegevuses Kurski oblastis, suutnud vältida territooriumite kaotamist idarindel.
Üks, mis paistab Ukraina sõjaliste kommentaatorit tekstidest selgelt välja, on kahe erineva kaitseväe juhataja leer. Igas suures organisatsioonis, kus juhivahetusega taoline konflikt tekib, peaks sotsioloogidele teada olema. Ukraina kaitseväes paistab see ka välja kahjuks rahvusvahelisel areenil. Zelensky üritab välismeedias küll nähtevust hoida kuid kindarlite vahetus, poliitiline Kurski operatsioon, jms toetust eriti ei suurenda. Kui ma nüüd panen pähe „konspiratsiooni mütsikese“ siis Zelensky ja Sirsky saavad aru, et Venemale järgi andmiseta sõja lõpetamist ei tule. Sellele vihjavad Podoljaki interjuud kui ka info, et põhikaitseliinid on rajamisel Donetski oblasti läänepiiril. Lisaks on venelased jõudmas Oskil’i veehoidlani mis on looduslikuks piiriks. Küsimusi muidugi tekib. Näiteks, et kas Ukraina poliitikud teavad et territooriumi kaotus tuleb või on planeerinud, et see nii läheb?
5. oktoobril 2024.a.
