Rahu, ainult rahu

 

„48 tundi“ on juba kaugel silmapiiri taga aga Venemaa-Ukraina sõda käib täie vaardiga edasi. Venelaste edasiliikumise tempo on küll langenud kuid suuremate asulate, nagu Kurakhove ja Velika Novosõlka piiramine ja linnalahingud, on olnud tõenäoliselt tempo languse põhjuseks.  Eks see „48 tunni“ valimislubadus oligi ebarealistlik. 6 jaanuaril sai Trump’i meeskond ligipääsu presidendi salastatud dokumentidele, sealhulgas neile, mis puudutasid sõda, ja tõenäoliselt võis see panna korrigeerima varasemaid plaane, mis võisid olla või ka mitte olla, ette valmistatud. Esimeste Trump’i sõnavõttude peale oli Putin valmis Trump’ga kohtuma kuid hiljuti Trump’i postitus tema sotsiaalmeedia kontol ajas venelased tagajalgadele. Põhjuseks see, et senini avaldatud osas tänas Trump Venemaad abi eest II MS lõpetamisel, Venemaa Ukraina operatsiooni nimetamist „idiootseks sõjaks“ ja esitas ultimaatumi uute sanktsioonide kehtestamiseks juhul kui Venemaa ei asu läbirääkimiste laua taha. Venemaa propagandistid irvitavad igas stuudios ja Lavrov jõudis juba kinnitada, et …  “Kui USA Trumpi juhtimisel arvestab Venemaa Föderatsiooni huvidega, taastub Moskva ja Washingtoni dialoog järk-järgult, kui mitte siis “jääb kõik nii nagu on.” Tundub, et Trump pole hetkel Putiniga kohtuma oodatud mistõttu sai Trump’i erisaadik Kellogg ülesandeks rahukokkulepe ette valmistada 100 päeva jooksul. Putin muidugi ootab, et konservatiivse Trump’ga saaks koos laua taha istuda, teed lürpida ja maailma jõujooned ümber jagada. NATO peasekretär Rutte on ilmselt tulevikupildi enda jaoks selgeks mõelnud ja ütleb, et Ukraina kaotus sõjas läheb NATO-le maksma triljoneid dollareid. Ja seda, et see ületaks tunduvalt alliansi praegused sõjalised kulutused. “Kui Ukraina kaotab, ei vaja NATO täiendavaid miljardeid, vaid täiendavaid triljoneid dollareid. Sel juhul läheb heidutuse taastamine Läänele ja NATO-le maksma palju kõrgemat hinda kui kõik, mida me praegu arutame.“

Kas NATO on selleks valmis? Kahtlen! Kõige suurem mure eurooplastele on kindlast kaitsekulud, mille 2% taset pole mitmed NATO riigid saavutanud. NATO eelmise suve koostatud hinnagul on 23 NATO riiki 32’st saavutanud 2% taseme. Kas aga on? Hinnang on koostatud 2015’da aasta hindades mitte tänastes. Meie rahandusminister kirjutab 2025 aasta kaitseeelarve kohta, et me kulutame riigikaitsele 3,3% SKP’st ja järgneval aastal 3,7%. Arvude maagia? Otsisin ametlikke andmeid meie SKP kohta. Leidsin Statista’st optimistlikku prognoosi, et Eesti SKP kasv 2025. aastal on 1,5% mis nominaalselt on 2025. aastal 43,5 miljardit eurot. Kui nüüd sellest summast arvestada kaitsekulu osakaal eelarves 2025. aasta riigi eeelarves siis üle 2,75% kaitsekulu välja ei vea. Aga sellest läheb veel maha abi Ukrainale? Tundub, et tegeleme valetamisega härra rahandusminister? Kaitsekulude taseme viimine 5%’le tähendaks umbes 12%’st osakaalu riigieelarvest mis oleks hullem kui mingil totalitaar riigil. Täna on see osakaal riigieelarvest 6,6%. Kaitseeelarve kasv võrreldes 2024 aastaga on 86 milj mille tõenäoliselt sööb ära suuresti inflatsioon. Nominaalselt aga on see relvastuse hindadega võrreldes köömes. Ja isegi, kui suudame relvad osata, pole kedagi kes neid opereeriks. Sest inimvara kasvu meil pole. Seega koalitsiooni retoorika, et me tõstame kaitsekulusid ja seetõttu on vaja maksutõuse, tundubki üksnes retoorikana mitte tõelise pingutusena. Automaksu 240 miljonit näiteks on pea 3 korda suurem kui kaitseeelarve kasv 86 miljonit.

Ei saa õelda, et Trump’i tulek muutuseid kaasa ei too. Iisrael tegi vaherahu! Euroopa väriseb, riikide kaitsekulude tase on selline mis ameeriklasi võimalikus tulevikukonfliktis Euroopale appi ei too. Euroopa riigid unustavad, et peale kaitsekulude teema NATO’s lahkus USA ka Pariisi kliimaleppest. Üksnes Poola peaminister Tusk jagas selle ära ja esines Europarlamendis rohepööret pöörava kõnega. Euroopa eiras ka seda, et Trump’i poliitikas mees on mees ja naine on naine. Ja ka seda, et lääne riikide ühise poliitika elluviimiseks peavad kõik riigid suhtarvult võrdselt panustama.  ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni rahastamise lõpetamine ja WHO’st lahkumine. Täna väidetakse, et Iisraeli pantvange hoiti ÜRO lokatsioonides. Seega ÜRO kui selline tuleks ümber kujundada või laiali saata millele ukrainlased on ka ammu tähelepanu juhtinud. Ning jätkuvalt me tahame Ukrainat NATO’sse samas kui Trump on õelnud, et see jääb ära. Zelensky usub, et Ukrainasse paigutatud rahuvalvejõudude hulka peaksid kuuluma ka USA väed sest see on nende tõhususe tagatis, Euroopa ei suuda ja pole usutav. Tema sõnul ei ole Euroopa liitlastel piisavalt sõdureid, et saada Putinile realistlikuks heidutusvahendiks ning igasugune muu lahendus võib tekitada lõhesid NATO sees. Kõik eelnev peaks meie poliitikutele sisendama seda, et kui meie Trump’i poliitikat ei toeta, pole me enam „USA sõbrad“ ja ühtlasi ka kaitsmist väärt! Ei maksta USA poolt enam kinni ¾ HIMARS’te maksumusest vaid peame ise kõik hankima. Mitte üksnes meie vaid kogu Euroopa. Olaf Scholz juba hädaldas Pariisis, et Trumpi presidentuur võib Euroopale uusi väljakutseid luua. Aga noh, tegemist on lahkuva kantsleri hädakisaga kelle võimuabitsioonid Euroopa liidus, nagu ka Macroni omad, on juba Trump’i poolt tühistatud ja Euroopa võiks vaadata Meloni poole.

Kuidas on siis olukord sõja lõpetamisega? Esialgu paistab, et sõdu tuleb juurde. USA-Kanada majandussõda; USA-Panama kanali sõda; USA-Taani Gröönimaa sõda; USA-Euroopa kaubandussõda; USA-Hiina kaubandussõda; USA-Mehhiko immigratsioonisõda; USA Mehhiko ja Venetsuela kartellisõda; ning USA kodusõda bidenlaste kõrvaldamiseks. Kindlasti jäid mul mõned sõjad märkimata kuna USA presidendi korraldused minu kooskõlastust ei pea saama. Venemaa-Ukraina lõpetamiseks on üldiselt kolm võimalikku strateegiat; sõjaliselt tugev Ukraina, majanduslikult käpuli Venemaa ja poliitiliselt nurka aetud liitlasteta Venemaa. Sõjaliselt „üles pumbatud“ Ukraina välistas juba eelmine USA president. Ukrainlastel on palju süüdistusi USA’le täitmata lubaduste, sekkumise kui ka relvatarnete puudumise pärast. 1994. aasta Budapesti memorandum reedeti lääne, sh USA poolt, Venemaa tungimine 2014. aastal Ukrainas Krimmi ja Donbassi lääne vaikival nõusolekul, 2022. aasta kallalaetung USA vaikival nõusolekul, keeld 2022. aastal Ukrainale “ründerelvade” tarnimine kui Poola salaja oma MIG’e osade kaupa Ukrainale andis, USA relvade kasutamise keeld sõjaliste sihtmärkide ründamiseks Venemaal, Venemaa Hersoni väegrupi lahkumise lubamine selle asemel, et need hävitada, USA surve Ukrainale, et see ei ründaks Venemaa nafta- ja gaasitaristut isegi Ukrainas siseriiklikult toodetud relvadega, jne. Seda loetelu võib tõenäoliselt jätkata. Kas nüüd relvastus hakkab USA’st Ukrainasse voolama? Ma pole küll näinud Trump’i korraldust aga väidetavalt on kolmeks kuuks peatatud igasugused relvastuse tarned USA’st. Venemaa tunnistab üksnes jõudu. Seda pole näidanud Ukraina ega ka lääs kolme aasta jooksul. Seega sõjaliselt Venemaad ületavat Ukrainat, Ukraina taastmist 1991. aasta piirides ning Krimmi vabastamist pole oodata.

Teatud lootust sõja lõpuks annab Venemaa majanduslik seisukord. Reutersi artiklis räägivad viis anonüümset Kremli allikat kelle sõnul on Putin tunnistanud ohtu Venemaa majandusele ja et Putini näeb sõja eesmärki täidetud olevat. Ametlikult Putin siiski väidab, et kõik on majandusega korras. Probleem on pigem sellel osal ühiskonnast mis pole seotud sõjatööstusega. Sõja tarbeks antakse poliitiliselt korraldatud madalama intressiga laene samas kui eraettevõtjatel ja tavainimestel see võimalus puudub. 23 jaanuri lääne peavoolu meedia hakkas sellest rääkima peale seda kui finantsist Kennedy teatas Venemaa poliitilistest madalama intressiga laenudest sõjatööstusele. Loogika ütleb, et mingil hetkel jõuab Venemaa majandus kokku kukkumiseni analoogselt NSVL’ga aga millal? Seda saaks kiirendada Venemaa tulusid vähendades mida Trump ka plaanib Saudi Araabiaga naftahindade allatoomisest rääkides. Kuna see oleks kasulik ka USA’le siseselt on tõenäoliselt peamised jõupingutused suunatud tulevikus sinna.

Poliitiliselt pole hetkel lootuskiiri näha. Loogika ütleb, et tuleks lammutada Venemaa, Hiina, Iraani ja Põhja-Korea liit. Samas Trump’i esimesed sammud pole selleks erilist lootust andnud. Küll on ta hiljuti hea sõnaga „meenutanud“ raketi-poissi ja isand Xi’d ja samas ähvardanud ja Hiinat. Lapsesuu ja ajaloo mittetundmine võivad teha talle karuteene nagu tegi seda tema e-mail Putinile. Seniks kuniks ta asiaatidega ühist keelt ei leia ja vastastikku kasulikke tehinguid ei paku, jätkab Kim relvastuse ja laskemoona tarneid Venemaale ning toetab ka vägedega.

Aga Ukrainas on kõik vanaviisi. Totesk on okupeeritud – lahingud on äärekülades, Pokrovskist lähevad venelased lääne suunas mööda, Kuarkhove on juba üle nädala venelaste käes, Velika Novosõlka kesklinnas hõivati täna Venemaa lipp ja üle nädala on Ukraina Peastaabi operatiivülevaates Kurakhove ja Vremivski suundade asemel Novopavlivka suund mis on asula kümmekond kilomeetrit põhjapool Dnipropetrovski oblasti lõunapiirist. Ukrainlased prognoosivad, et venelased võivad oblasti piirini jõuda järgmisel nädalal. Prognoose sõja lõpu aja kohta veel pole.

 

Tallinn. 24. jaanuaril, 2025