Paul Vaha tekstid – sõjast ja maailma korraldusest

Putin murdis peaga ukse maha … tegelikkuses muidugi ta võttis nii palju hoogu, et lendas läbi avatud ukse ja käis kõhuli maha. Vastas nagu ei olnudki midagi. Uks nimega „lääs“ osutus mädaks. Rindel see küll nii ei paista, rindel on olukord hoopis teine. Seal on ees Ukraina ja paljukiidetud Vene armee osutus sitemaks, kui kardetud. Kes kartis? Ka mina, sest tundus tõesti, et äkki on ajalugu … noh, jäänud ajalukku. Aga võta näpust. Vene armee osutus just nii sitaks nagu ta alati ajaloos on olnud. Ühelt poolt milline kergendus aga teiselt poolt, suure strateegia seisukohast sugugi mitte. Sest ei ole ainult nii, et sõjaväljal ei ole midagi muutunud. Ka strateegias ei ole midagi muutunud ja suures strateegias ei ole midagi muutunud. Maailm on ikka see mis ta on olnud. Õigus on realistide koolkonnal, Huntingtonil, Mearsheimeril ja teistel. See ongi sõja suurim õppetund. Kõik on nii nagu alati on olnud. Vene armee sõdib nagu Vene armee ikka, väljaõpe kehv, sellele ei panustatagi, oluline on tehnoloogia ja strateegia. Operatiivkunsti peamiseks printsiibiks on neil lihtsus. Katsetame (ressurssi on) milline vahend töötab ja siis tambime tuima järjekindlusega. Mida nad hästi oskavad (jällegi nagu alati) on kuulekuse säilitamine. Seda ei saa nimetada distsipliiniks, sest see on absoluutselt ja ainult väline. Otsene hirm natšalstva ees. Teada on muidugi ka, et KUI vene armee hakkab lagunema, siis on lõpp. Seda teatakse hästi ja seda osati juba teises maailmasõjas manageerida. Läks napilt aga vedasid välja. Ameerika ressurssi tuleb ka niisugusel hulgal peale, et kas või uju selle sees. Nüüd on olukord delikaatsem, mobiliseerida ei tohi, sest mine seda rahvast tea aga saadakse Hiina toel hakkama. Armeega on lihtsam seekord. Ka sellel olid omad momendid – Progožin ja mõned veel – aga nagu näha suudeti ära manageerida. Nüüd on rutiin sees ja ollakse isegi võidukursil ehk veelkord – vene armee on ALATI niimoodi sõdinud, kõigis sõdades alates Ivan IIIst. See on mõnel ajalooperioodil -peamiselt tänu Balti aadli ja ka muu Euroopa sõjalise juhtivkaadri integreerimisele – olnud peaaegu lääne armeede tasemel (kaotusi lahingutes umbes 1:2/3, ehk siis taktikaline efektiivsus u 66% näiteks Preisi, Austria ja Prantsuse armeede omast tulemuste põhjal otsustades), kuid enamasti on nad ikkagi sõdinud kaotustega 1:6le (sakslaste kasuks teises maailmasõjas – need on teaduslikult tõestatud andmed, väga põhjalikud uuringud). Hetkel ei ole tegelikult kaotused enam ukrainlaste kasuks, nii nagu alguses olid, aga see ei ole praegu teemaks. Kui, siis näitab see lääne tegelikku võimetust ja Ukraina riigi (mitte sõduri) seisu. Venelaste suureks teemaks on „dlinnaja volja“. See on muidugi järjekordne vale, läänega võrreldes neil seda ei ole. Kusjuures siin ei saa öelda, et vene sõduril seda ei ole. ajutiselt kannatab ta kõik välja. Aga rahvana on neil väiksem kannatus, kui eurooplastel, nii naljakas, kui see ka ei paista. Praegust Euroopat vaadates igal juhul. Kes lagunes riigina esimesena esimeses maailmasõjas? Ja seda vaatamata sellele, et see, mis toimus läänerindel on lihtsalt üle mõistuse. Ja seda vaatamata sellele, et Austria püsis juba ennem sõda poole sajandi vältel koos ainult juhuse tõttu. Meenutagem, millega said hakkama preislased Seitsme aastases sõjas? Üksi, ümbritsetuna endast 6 korda suurematest vaenlastest. 3 vastast, igaüks vähemalt 6 korda suurem. Tasub põhjalikult lugeda selle sõja ajalugu. Napoleoni piknikul käik Moskvas ei ole üldse kõneväärt, kui rääkida mingi armee või rahva kangelaslikkusest. Vene rahva kangelaslikkus seisnes eelkõige selles, et elati üle omaenda armee poolt teostatud põletatud maa taktika. Kes teises maailmasõjas lõpetas sõna otseses mõttes riigipäevahoone varemetes ümbritsetuna vaenlastest. Miks venelased alla ei andnud? Esiteks andsid küll. Vähemalt 3 miljonit vangi võeti esimese poole aastaga. Aga teiseks muidugi see tohutu, megamõõtmetes toru, mille ameeriklased ja britid Venemaale suunasid. Ja lisaks drakooniline võim. On vaadatud sündide arvu Venemaa selles osas mis jäi punastele ja okupeeritud osas. 0.7 naise kohta versus 1.1 naise kohta. 1.1 oli sama, mis meil Eestis ja Euroopas üldse sõja ajal. Punaste territooriumil (Uuralis, Siberis eelkõige) valitses miskit jubedat. Aga nii nad vedasid välja. Napilt. Ime on see mida tegid sakslased, mitte see mida tegid venelased. Niipalju siis „dlinnaja voljast“. See on pask! Nagu soomepoisid 44dal Tartu rindel ütlesid: kui kannad maast lahti saavad, siis kaakavad nagu vanasti. Vahel on neil lihtsalt raskem kandu maast lahti saada. Aga meie usume ja vene propagandamasin töötab hästi. See on üks osa nende suurest strateegiast, briljantselt töötav osa. Teine on niisiis võime välja pigistada kõik, mida antud olukord (eelkõige mõeldes omaenda rahva ettearvamatusele) võimaldab.

Niisiis, miskit ei ole muutunud sõjalisel tasandil. Kas maailma tasandil on midagi muutunud? EI. Me võime rääkida seadusest, sellest et putin on rahvusvahelise õiguse järgi sõjakurjategija … milleks? Kas et korraldada Potsdami? Et samamoodi, et süüdistajate ridades istuva punased ja mõistavad pruunide üle kohut? Kes oli neist mustem lammas tegelikult? Retooriline ja mõttetu küsimus. Riikide vahel valitseb anarhia. See ei ole kunagi teisiti olnud, sest kui on tundunud, et see nii ei ole, siis on keegi olnud hegemooni staatuses. Viimati USA. Nüüd on see muutunud. 50% maailma SKTst on kukkunud noh kusagile 15-peale. Hiina on varsti sama suur majandus. India läheb Hiinast vast isegi mõnekümne aasta pärast mööda. Euroopa, kes ei arenda ega arene, vajub mõttetusse positsiooni. Lääs koos võiks olla tegija siiani aga no ei ole selles vanas Euroopas enam seda tahet. Miks? Võuk-mädanik, mis muud. Ehk siis selge iseendale jalga tulistamine, omaenda normaalse konservatiivse, tavasid ja perekonda austava isiku mõnitamine ja välja suretamine. Igal tasandil. Meedias, eriti popkultuuris, poliitikas, mis on identiteediideoloogia mõju all, rohefašismis, mille aktivistidel on raudsed munad, kuigi nad on peamiselt feministid … aga see ei ole oluline, see on fakt lihtsalt. Maailm on totaalselt muutunud, nii suur muutus toimus viimati ehk Prantsuse ja USA revolutsioonide aegu … ja selle muutuse avalikustas Putin. Nii nagu kunagi oli glasnost. Kuningas on alasti. Putin tahtis ühineda natoga. See oli aastal 2002 vist. Talle öeldi ära. Täitsa loomulik, nad lihtsalt ei vastanud mingitelegi kriteeriumitele, nagu ka Ukraina tänapäeval ei vasta. Teine asi oleks olnud geopoliitiline otsus … nagu ka Ukraina puhul täna. Mõlemal juhul langetati negatiivne geopoliitiline otsus … mis mõlemal juhul ei olnud strateegiline. Ja mõlemal juhul jätkati aborigeeni lõa otsas vedamist. Meelituste ja muu pasaga. Putin selle peale  hakkas õrritama ja ärritama. Kui ei võeta klubisse, siis vaja lüüa aken sisse, ehk siis märgatakse. 2007 kõne Münchenis oli ju täiesti pädev kõne. Ei aidanud. Ok, sakslased, kes ise olid kliimafašistide püünises, püüdsid teda siduda oma majanduse külge. Aga see ei meeldinud ka angloameeriklastele, meist rääkimata. Ja see ei rahuldanud russki miri ambitsioone nagunii. Nad kujutasid (ja kujutavad) ette hoopis teistmoodi liitu Saksamaaga. Putin kompis pinda Gruusias ja Krimmis ja avastas lõpuks – see oli kusagil sel ajal, kui Baiden tuli võimule, et lääs on mõttetu. Ja oligi. USA’l on teised huvid, USA teeb come-backi, kuid Euroopa ei suuda ennast käima tõmmata. Justkui paistis 2022, et ohoo, ühtsus ja relvastumise kavad jne. Aga kavadest ei ole midagi materialiseerunud. Miks? Aga selle pärast, et mitte midagi, peale migrantide, ei liigu selles bürokraatlikus masinavärgis, kus on harjutud  kõiki otsuseid tegema tohutu aeglusega ja sõjalisi või üldse mingeid arenguteemasid panema viimaseks prioriteediks. See on vaikiv kultuur, väga sisse juurdunud tava. Külma sõja ajal taluti sõjaväge, ta ei tohtinud olla tänavatel – vormis liikuvad mehed olid tabu – aga teda taluti. Nii nagu nõuka impeerium lagunes, kuulutati fukujaamalikku lõppu maailmaajaloole. See oli kergendus. Oh, saame lahti sellest taagast. Rootsi kaitseminister ütles hiljuti, et kas te tõesti arvate, et rootsi noored mehed tahavad veel sõdida? See tundus lausa uskumatu relikt, kõik Euroopas mõtlesid nii. Sõda, hullud olete või. 21. Sajand … see on veel üks suur viga, et ajaloost ei saada aru. Mis mõttes 21 sajand? Kas nii, et kui 20 sajand oli kõige hullem inimkonna ajaloos, siis 21 tuleb veel hullem? See oleks loogiline aga ei, inimesed on progressiusku. Nad – naiivne sugu – arvavad, et toimub evolutsioon. Ei, maailm käib spiraali mööda ja ainus evolutsioon on hinge evolutsioon, igaühe isiklik. Tehnoloogia … see ei ole esimene kord, kui inimkond on välja arendanud tehnoloogia. Seda, muide, teab juba ka arheoloogia. Aga see selleks … Kas see muutus, mis maailmas on toimumas, on kuidagi erakordne? Muidugi ei. Ajaloos on valge inimese osa olnud alati u 10-15% maailmast. Vahepealsed demograafilised plahvatused tasanduvad kiiresti. Vot see on tõeline võrdsus. Nii mõtleb see, kes ka tegelikult ei ole rassist. Sest valge rass ei ole miskit erilist … kui midagi, siis on ta pigem üks lollimaid osi inimkonnast. No ja mis siis! Meie oleme selle rassi esindajad ja lisaks veel igaüks oma kultuuri esindajad ja me tahame ka elada!! Tegutsegem siis strateegiliselt, reaalpoliitiliselt!!

Kokkuvõttes: praegusel kurvil maailmaajaloos osutus, et Lääs on alasti (kuningas you know) ja Lõuna on uus kuningas. Venemaale ei tõota see mitte sittagi head aga selles pole üldse point. Keegi pidi olema see oinas, kelle peaga uks maha joosti, pea läheb puruks ja oinas lastakse käest lahti, kukub maha ja trambitakse jalgade alla aga uued peremehed on juba toas. Mis me sellega teeme?