Ekspressi poolt sissevehitud ja Delfis avaldatud Rahvaliidu Majandustoimkonna artikli täistekst.
Oma otsusega 12.01.2011 nr 807 andis president Maarjamäe Risti III klassi teenetemärgi seeria 936 Eesti-Rootsi majandussuhete edendamise eest Swedbank juhile Michael Wolfile.
„See on tunnustus Swedbanki positiivsele mõjule Eestis. See on suur au nii mulle kui kõigile minu kolleegidele, eriti Priit Perensi juhtimisel tegutsevatele Swedbanki Eesti töötajatele,“ kommenteeris Wolf Äripäeva andmetel.
Hr. Michael Wolfi CV taustal tekib küsimus, millised võiksid olla need Eesti riigile osutatud teened Eesti-Rootsi majandussuhete edendamisel?
Hr. Michael Wolf töötas kuni 2009 aasta kevadeni rahvusvahelise inkassoteenuseid pakkuva Intrum Justitia AB tegevjuhina. Intrum Justitia AB tegutseb 24 erinevas riigis, kus töötab üle 3000 inimese ja mille 2008 aasta käive oli üle 600 miljoni EUR-i. Eelnevalt oli hr. Wolf töötanud erinevatel juhtivatel ametikohtadel Skandia AB-s ja SEB pangandukontsernis.
Seega sai Swedbank endale juhiks inimese kes teab, kuidas tegeleda hapuks läinud laenudega ja tagada positiivne rahavoog ka halbadel aegadel. Seda muidugi eelkõige Swedbank Grupi jaoks, mitte panga klientide jaoks.
Alahinnata ei saa Eestis tegutsevate Rootsi pankade tugeva positsiooni positiivset mõju Eesti panganduse usaldusväärsusele. Võrreldes Lätiga, kes pidi riigi rahade eest päästma kohalikul kapitalil põhinevat Parex Panka, pääses Eesti sarnasest olukorrast ja enamuses väliskapitalile kuuluv Eesti pangandus suutis ise hakkama saada. Kui mäletate, siis Swedbank isegi laenas Eesti riigile 2009 mais 2,3 miljardit Eesti krooni. Kui keegi ei saa aru, milleks selline laen, kui Eestil on olulise suurusega reservid, siis reservid ei asu sularahas kuskil pangakontol, vaid on investeeritud erinevatesse finantsinstrumentidesse ning As-ilt Swedbank võetud laen oli mõeldud pigem riigi rahavoo likviidsuse parandamiseks.
Kas see võis olla see teene, mille eest hr. Wolf sai teenetemärgiga autasustatud?
Kogu sellel positiivsel lool on aga ka teine, hoopis negatiivsem pool.
AS Swedbank, olles juhtiv krediidiasutus Eestis, kannab olulist vastutust Eesti majanduse ülekuumenemise eest perioodil 2005-2008. Ohjeldamatu analüüsimata krediidipakkumine tekitas kinnisvaramulli, mis lõpuperioodil sarnanes ringmänguga, kus iga natukese aja tagant võetakse üks tool vähemaks ja üks mängija langeb välja. Majanduskriisi saabudes käitusid pangad eesotsas Swedbanga erinevalt kirjeldatud mängule viisil, kus muusika lõppedes võeti ringist korraga välja kõik toolid, vähendades järsult krediidipakkumist.
Panga siseinfo kohaselt eiras AS Swedbank buumiaastatel igasuguseid riskihindamise põhimõtteid ja laenuhalduritele oli pandud lausa kohustus väljastada kindel hulk raha iga kuu. Sellest tulenevalt eiras pank Eesti Vabariigi põhiseadust §32, mille kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Ootamatu rahalaviini tagajärgi näeme siiani Eesti majanduse üldise katastroofilise seisukorra järgi. Majanduskriisi saabudes keelduti laenulepingute pikendamisest, tõsteti juba väljastatud laenude intresse, lõpetati paljude ettevõtete arvelduskrediidilepingud ja sisuliselt imeti Eesti kapitalile kuuluvad ettevõtted likviidsusest tühjaks. Selle tulemusena sattusid paljud ettevõtted olukorda, kus iga väiksem tõrge rahavoos hävitas ettevõtete krediidireitingud, tekkisid maksuvõlad ja ringvõlgnevus paljudes ettevõtlussektorites. Muidu edukad ettevõtted sattusid makseraskustesse, paljud pankrotistusid ja nende ettevõtete varad liikusid pankade omandusse. Ettevõtted jäid selle tulemusena üksteisele võlgu ja doominoefekt hävitas veelgi rohkem ettevõtteid.
As Swedbank nagu ka paljud teised kohalikul turul tegutsevad pangad valmistusid samas teadlikult saabuvaks kriisiks. Kui 2008 aasta suvel veel avaldati erinevaid prognoose, et mingit kriisi ei tule ja kõik on kontrolli all, siis parallelselt juba muretseti oma laenuportfeli pärast. Abi leiti pankade poolt valitsetavate investeerimis- ja pensionifondidest, kuhu Eesti kodanikud olid talletanud oma säästud.
Üks näide As Swedbank tegevusest. Swedbank finantseeris kiirlaenufirmat Reval Credit erinevate laenudega. Mingil hetkel pank enam uusi laene ei väljastanud ning soovis laenude tagastamist. Swedbank korraldas Reval Crediti võlakirjaemissiooni, kuid keegi ei soovinud emissooni täis märkida. Kogu emissiooni, 20 miljonit Eesti krooni, märkis hoopis Swedbank poolt hallatav Private Debt Fond, mille suurimad investorid on As Swedbank pensionifondid. Reval Credit tegutses edasi ja tagastas järgneval perioodil pangalt võetud laene 30 miljoni krooni ulatuses. Samas sattusid paljud Reval Crediti kliendid makseraskustesse, mis viis omakorda Reval Crediti makseraskustesse. Oluline vahe oli selles, et nüüd ei olnud enam ohus panga enda raha vaid Private Dept Fondi (PDF) raha. Võlakirjad olid küll tagatud erinevate hüpoteekidega, mille väärtus aga langeval kinnisvaraturul kahanes iga päevaga. Võlakirjade väärtus muutus olematuks ja PDF istus vara otsas, mida keegi ei soovinud osta. Hind kukkus veelgi, kuni turul hakkas tegutsema sisuliselt piiramatu rahakotiga kinnisvara ettevõte – Ektornet Oü mis, üllatus üllatus, kuulub As-ile Swedbank.
Vahemärkusena mainin veel, et 2009 aastal oli PDF portfellis paljude Eesti ettevõtete võlakirju, kelle seast enamus oli tõsistes makseraskustes. Kui paljud neist olid võlakirjade väljastamisel teel saadud raha arvelt tasunud ringiga As Swedbankilt võetud laene ei oska kahjuks täpselt arvata. Kõikide ettevõtete majandusaasta aruandeid uurides saab sellele ilmselt vastuse. Need ettevõtted olid: ESTONIA ABC Grupi AS, Aeroc International AS, Alta Foods AS, Amando Holding OÜ, Arco Vara AS, AS Bigbank, Gild Arbitrage AS, Kagu Invest AS, Luterma AS, Kalev, Koger Kinnisvara OÜ, Krediidikassa, Kadaka Varahalduse AS, Norby Telecom, Sportland International Group, Stepford Finance AS, Süda Maja AS, United Partners Investments, US Invest.
Tulles tagasi Ektornet Oü juurde, siis AS Swedbank solgib ka täna rahulikult laenu- ja kinnisvaraturgu. Pank on oma tütarfirmale taganud kuni miljardi euro suuruse krediidiliini, mille toel ostetakse kokku enamus väärtuslikust kinnisvarast. As Swedbank rikub otseselt ise ja läbi oma tütarfirma turu konkurentsivõimet, pidurdab uusi investeeringuid ja takistab töötuse vähenemist Selle abil saab pank endiselt viidata turu kehvale seisule ja klientidelt küsida kõrgemaid intresse ja teenustasusid. Kuna enamus kliente on läbi erinevate laenude pankade külge aheldatud, siis ei ole vaja klientide kadumise pärast muretseda. Suunatud tegevus jätkub seni, kuni oluline osa varasid on oma omaniku vahetanud. Asjast siis lähemalt. Ühelt poolt pank surub kinnisvara ja muude varade väärtust alla, vähendades raha hulka turul ja piirates uute krediitide väljastamist. Hindadel lastakse langeda nii madalale kui võimalik. Isegi kui mõni ettevõte soovib omandada sobiva hinnaga mingit vara, mida arendada, teha investeeringuid mis erinevaid teenuseid ostes aitab vähendada tööpuudust, siis sellisele ettevõtjale laenu ei anta ja kui keegi soovib turult tagatisvara osta ilma panga finantseeringuta, siis pakub Ektornet hinna üle ja ostab selle oma portfelli paremaid aegu ootama. Ostmisel kasutab Ektornet oma emaettevõtte poolt antavat laenu, millist ei saaks ükski teine ettevõte. Swedbank ise muidugi on deklareerinud, et pank finantseerib Ektornetti turutingimustel. Rahastamine toimub Ektroneti grupi tasandil ja põhineb üldisel prognoosil, kui suur võiks olla tulevikus Ektorneti hallatavate kinnisvaraobjektide väärtus.
Selline varade koondumine ühte kohta on Eesti riigi jaoks tõsine julgeolekuoht: täna ostetakse mõjuvõimu läbi majanduse. Ükski seadus ei keela koondunud hiiglaslikku kinnisvaraportfelli osta Idapoolt tulnud raha abil, seda enam, et Venemaa on avalikult deklareerinud sellist huvi.
Kõige suurem Eesti riigi huvide kahjustamine on aga seotud juriidilistest isikutest laenuvõlglaste vara sundmüügiga täitevmenetluse, pankrotimenetluse või lihtsalt sunnitud müügiprotsessis. Nimelt on üldjuhul panga nõue alati suurem, kui realiseeritava vara väärtus. Müügiprotsessi käigus tasub ostja kogu ostusumma otse pangale või siis kohtutäituri pangakontole. Müüja ei näe sellest rahast tavaliselt sentigi. Hüpoteegipidaja (pank) rahuldab oma nõuet kogu ostusumma ulatuses. Samas tekib müüjal kohustus tasuda tekkinud käibelt käibemaks ja ostjal on õigus käibemaksu summa riigilt tagasi küsida. Tehingu tulemusena rahuldab pank oma nõuet riigile kuuluva käibemaksu arvelt (mis on 20% tehingu netosummalt), müüja jääb riigile käibemaksu võlgu ja ostjale tagastatakse ostusummalt 20% käibemaksu. Sisuliselt maksab Eesti riik iga sundmüügi korral 20% peale, et pank saaks oma nõuet rahuldada. Seega maksab iga Eesti kodanik kinni 1/5 pankade juriidilistele isikutest klientidele antud hapuks läinud laenudest.
Tulevikus loodetavasti olukord paraneb tänu 02.12.2010 Riigikohtu kolleegiumi poolt tehtud kohtumäärusele kohtuasjas nr. 3-2-1-92-10. Kohtumäärust lugedes saame tutvuda As Swedbank seisukohaga, kelle arvates panga nõue kuulub alati rahuldamisele kogu tagatisvara müügitulemi arvelt, kaasaarvatud käibemaks. Riigikohus leidis, et võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, peab arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu osa ei arvestata pankrotimenetluses tehtava jaotise määramisel. Loodame siis, et arusaamine jõuab ka pankrotimenetluse väliselt tehtavate tehinguteni ja lõpetatakse riigimaksude arvelt panga nõuete rahuldamine.
Mainimata ei saa jätta tuhandete eraisikute kallal toime pandud finantsvägivalda – ühelt poolt laenupuhkust andes tõsteti oluliselt intresse, karmistati tingimusi ja suurendati niigi raskustes inimeste koormat veelgi. On ju tohutul hulgal näiteid, kus töötuks jäänud kodanik teavitas sellest panka ja vastutasuks sai suureneva kuumakse, mis pidi panga sõnul riski vähendama. Lisaks sunniti inimesi, kes olid võtnud 30 aastase eluasemelaenu, lahendama ajutisi raskusi lühikese perioodi jooksul. Paljudel peredel oleks oma kodu alles, kui neile oleks antud võimalus oma probleem 30 aasta peale ajatada. Nii pika aja jooksul muutuvad kinnisvara hinnad kordades ja tuleb veel mitu tõusu ning langust. Tagatist näiteks 5 aasta pärast müües oleks saanud laen makstud ja raha oleks veel ülegi jäänud. Pank aga sundis laenumaksetega tõsiselt hätta jäänud inimest oma kodu sageli 50% soetushinnast odavamalt müüma ning laenuvõtja jäi ikkagi pangale mingi summa võlgu ja kodu ka enam ei olnud. Tagastamata laenujäägile pandi siis tarbimislaenu intress (26%) ja igakuine kuumaks oli ikka sama suur kui enne, lihtsalt nüüd lisandus igakuistele kuludele veel üürikorteri eest makstav üür.
Ühelt poolt muidugi Swedbank näitab üles muret majanduskasvu taastumise pärast, räägib kui oluline on tööpuuduse vähendamine ja investeeringute taastamine. Teisalt on ilmselt kasumiahnus suurem, kui sotsiaalne vastutustunne ning ilma igasuguse süütundeta röövitakse ettevõtete vara ja rahuldatakse oma nõudeid riigile kuuluva käibemaksu arvelt.
Tulles tagasi autasu juurde sooviks nüüd hr. Presidendilt uuesti küsida. Milliste teenete eest anti hr. Michael Wolfile Maarjamäe Risti III klassi teenetemärk? Soovides säilitada usku Eesti Vabariigi Presidenti jääb mul üle ainult arvata, et hr. Wolfi pärjati teenetemärgiga põhjusel, et ta andis oma parima päästmaks Eesti majanduse veelgi suuremast panga eelnevate juhtide poolt planeeritud hävitamisest ning Eesti riiki, ettevõtteid ja eraisikuid rööviti mitte rohkem, kui praeguseks seda on juba tehtud.
Rahvaliidu Majandustoimkond
