Suguvõsa

Ühel ilusal pühapäeva hommikul läks Aadu nagu tavaliselt kirikusse, et eelmisel nädalal tehtud patte ja muid pahategusid andeks paluda. Kirik oli rahvast täis ja kõik vaatasid hardalt kantsli poole, kust pastor oma pühapäevahommikust jutlust pidas. Äkitselt läksid kiriku uksed nagu nõiaväel avali ja paks, musta suitsu pilv hõljus kirikusse. Suitsupilv hakkas materialiseeruma ja pilvest laagerdus esile Kurat ise, silmad peas põlemas ja leegid lõugade vahelt välja purskamas. Rahvas pani kisama ja karjuma ning pages kirikust kus kurat. Ainult kaks jäid – Pastor ja Aadu.

Kurat vaatas neid kahte hämmeldunult ja mörises: „Pastorist saan ma aru. Ta on Jumala sulane ja tema kaitse all, sarjab igapäev mind ja palvetab pääsemise eest. Aga sina Aadu, miks sina kartma ei hakanud ja ära ei jooksnud?“

Aadu vaatab kuradit, nägu 10 korda rohkem hämmeldunum kui Kuradil. „Kuule Kurat. Kas sa oled vahepeal Altzheimerisse jäänud või? Ma olen su õega juba 30 aastat abielus ja sa ei tunne mind nüüd ära?“