Kolonel Hans

George Orwell on ütelnud, et nalja eesmärk ei ole alavääristada inimest vaid tuletada inimesele meelde, et ta on juba alavääristatud!

Venemaa on kriminaalide juhitud pätiriik

Paul Vaha
04. aprillil 2022.a
Tavakäsitluses nimetatakse Venemaad praegu mõnuga fašistlikuks riigiks. Seda on tõesti mõnus teha, see on argumendi pööramine selle kasutaja vastu, vastase löömine tema enda relvaga. Arvatakse tõenäoliselt, et venelaste vängeima sõimusõna kasutamine nende vastu teeb neile kõige rohkem haiget. Ja tõenäoliselt nii ongi. Eks neile on paras küll. Aga kas nad ikka on fašistid? Kas äkki ei ole nii, nagu näiteks Solonin on öelnud: Putini võrdlemine Hitleriga oleks viimase suhtes ülekohtune. Venelaste nimetamine fašistideks, oleks nende meelitamine. Millised on õigupoolest argumendid, kas nad tegelikult ka on fašistid?
Fašism sai alguse Itaalias. Muidugi oli vastav ideoloogiline eelhäälestus juba ammu ennem Mussolinit olemas. See oli kujunenud terve 19. sajandi jooksul, alustades romantismist ja lõpetades Briti imperialismi ideoloogiatega. Aga konkreetselt fašism on itaallaste leiutis. See tähendab korraga kahte asja: sotsialistide vastu suunatud võitluse liitu, kimpu (fascio) otseselt aga kaudselt, nii-öelda mütoloogiliselt – ja tõenäoliselt olulisemalt – tähendab see vanarooma liktori vitsakimpu, mis ümbritses kirvest ja mis kokku moodustasid Rooma magistraatide võimusümboli. See sümboliseeris õigust kaitsta ja karistada, õigust kasutada vanarooma patriarhaalset võimu kõige ehedamal kujul. Just nii nägi Mussolini ja tema jüngrid teed tulevikku. Vanarooma õigussüsteemi ja moraalse puhtuse taassündi. Seda kõike muidugi idealiseeritud kujul, mitte sellisena nagu see tegelikkuses oli olnud. Noh, selles on kõigi taoliste ideoloogiate nõrkus. Ja siit saab tõesti paralleele tõmmata praeguse Venemaaga. Aga ainult siit.
Sest: isegi Hitler ei olnud fašist. Jah, Mussolini oli tema suur eeskuju. Ta võttis isegi partei tervituse temalt üle, kes omakorda oli selle muidugi laenanud roomlastelt. Aga muus osas laenas Hitler oma ideoloogia rohkem brittidelt. Britid teostasid imperialismi (vähemalt 19. sajandi lõpul) kavakindlas veendumuses, et neil, kui kõrgeimal rassil on õigus jagada ja valitseda. Tasub ainult meenutada Houston Chamberlaini ja tema mõju nii Briti, kui Saksa mõtlemisele, eriti aga konkreetset poliitilist mõju Inglismaal 19. sajandi lõpul. Nii imelik, kui see ka ei ole saabus poliitiline mõju Saksamaale alles pärast Versaillesi rahulepingut. Hitler ja tema jüngrid olid natsionaalsotsialistid, mitte fašistid. Ja siin on mitmeid sarnasusi aga veel rohkem erinevusi. Mis on sarnast? Noh loomulikult autoritaarse juhi kultus. Ideoloogilisest ei tähendanud see sugugi totalitarismi. Totalitarismiks kujunevad autoritaarsed juhtimissüsteemid ajapikku ja mitte kõik ei jõua sinna päriselt kohale. Hitlerlik Saksamaa muidugi jõudis, kuid idee järgi – ja siin on muidugi sarnasused nii Mussolini, kui ka Putiniga – pidi see olema selline populistlik patriarhaalne isakese võimuga riik, kus kõik saavad aru, et on üks juht ja lepivad sellega heameelega, kuna juht ja armastab oma rahvast ja tahab talle head. Fašistlikus Itaalias tähendas see nii-öelda loomulikku võimupüramiidi, kus välistes üks juht, talle allusid kogukondade juhid ja neile omakorda perekondade pead. Muidugi palju mitme-astmelisemana, kuid põhimõtteliselt just sellisel viisil. Umbes nagu patriitsid (algselt ju lihtsalt perekonnapead, midagi sarnast agu Muinas-germaani odal) või senaatorid (sisuliselt sama fenomen, mis Muinas-Eesti vanemad) vanaroomas kõike määrasid. Ja ilma selle vanarooma demokraatiata, paluks – oleks Mussolini tõenäoliselt öelnud. Sest ta oli ilmselgelt vähe lugenud Liviust. Ja ka Machiavellist oli tõenäoliselt lugenud peamiselt tema Vürsti. Aga mitte tema kümmet raamatut Liviusest.
Niisiis Mussolini fašism tähendas autoritaarset võimu igal tasandil. Autoritaarsust ehedal kujul, sisuliselt nii, nagu seda on kirjeldanud ka Aristoteles. Aristotelesel on see üks kolmest valitsusvormide paarist. Monarhia vs türannia. Monarhia on midagi sellist, nagu mida me tänapäeval nimetaksime valgustatud monarhiaks. Ehk siis legitiimne ainuvalitseja, kes siiski valitseb seadustest kinni pidades ja üldist hüve silmas pidades. Ja valitsetakse üldise konsensuse alusel, seega kõik valitsetavad peavad valitsejat legitiimseks. Seega on ka neid, kes saavad valitseja võimult kukutada. Ja nendeks on teised patriitsid, kes küll kuuletuvad aga ainult nii kaua, kui kogu süsteem järgib ja tagab õigust. Ja kes omakorda vastutavad oma piirkonna perepeade ees. Tõsi, see kokkuvõttes on juba segu valgustatud ja pärilikust – keskaegsest tavaõigusel põhinevast – monarhiast, aga lihtsustatult võib neid asju nii seletada. Türannia on aga see, mida me tänapäeval nimetaksime totalitarismiks. Võim, mida teostatakse ühe isiku (või grupi – näiteks partei) poolt ja millele alluvad isikud on suur mass alamaid. Keda kontrollitakse vahetult ja täielikult, totaalselt. Muidugi vajusid tahes-tahtmata aga vältimatult nii Mussolini, kui ka (eriti) Hitleri valitsussüsteemid kiiresti totalitarismiks.
Kuid algselt ja teoreetiliselt oli natsionaalsotsialism midagi muud kui fašism. Fašism oli niisiis ideaalilt partriarhaat. Ja kuigi kõigisse väljaspool Euroopat suhtuti muidugi suure üleolekuga ja ka muud eurooplase olid muidugi barbarid võrreldes itaallastega, siis mingit erilist natsionalismi otseselt ei kultiveeritud. Isegi juudid elasid fašismiperioodi Itaalias üle nii, et sünagoogidki jäid terveks. Mussoliini oli siin pigem pragmaatik. Natsionaalsotsialistid teadagi käituseid teisiti. Rassiteooria prevaleeris ja germaani rass oli määratud valitsema. See oli sotsiaaldarvinism par excellence. Evolutsiooniteooria loomulik – ilma irooniata – kulminatsioon. Ellu jääb parim ja tugevaim. Teised lähevad ajaloo prügikasti. Nii nõrgemad isendid, kui ka liigid. Edasi – teine osa mõistest: sotsialism. Mussolinil ei olnud sellest haisugi. Miks? Sest kogu sotsiaalsus oli peidus perekondades. Ja kogu sotsiaalelu reguleerisid patriarhide vahelised kokkulepped. Perekonnad hoolistesid oma vanade eest. Milleks siis pensionite süsteem? Ametipenisonid? Olgu, aga see on teine asi. See ei ole riigi kohustus vaid teatud ametite kohustus tagada oma pensionäride heaolu. Siin on ametid sisuliselt perekondade rollis. Hoolistus töötute või nõrgemate eest? See on perede mure. Sotsialismis on see aga risti vastupidi. Sakslased olid ammu harjunud tagama pensionid ja ka muu sotsiaalabi. Esimesena maalimas viis pensionite maksmise sisse Bismark. Itaallastel oli pere keskne fenomen. Mingil määral on see nii siiani. Sakslastel ei olnud see nii juba sellel ajal. Vähemalt mitte linnades. Sotsialism oli vältimatult vajalik, et hoolitseda valitseva rassi järelkasvu ja kõige muu eest. Sisuliselt tegi see Hitleri Saksamaa elaniku palju rohkem automaarseks nähtuseks, üksi seisvaks ja paremini juhtitavaks. Ideoloogilises mõttes lähendas seda samaaegsele õnnetule Nõukogude liidu asukale. Mõlemad olid totalitaarse võimuaparaadi ees täielikult üksi. Aga Stalinile ei meeldinud karvavõrdki, et tema peavaenlane juhib ka sotsialistlikku riiki. Kuidas nii saab olla? Eieiei! Ja sellepärast hakkaski ta hitlerlasi nimetama mitte fašistideks. Lihtne trikk aga töötas. Ning siiani on fašist sõimusõna ja need kes nii ütlevad ei teagi, miks nad nii ütlevad. Aga on kaljukindlalt veendunud oma sõnade õigsuses. Nii nagu selleski, et ukrainlased ise lasevad oma linnu õhku ja vägistavad Butšas oma naisi. Ajavad elanikke kraavi ja röövivad külmkappe. Massile, kelle ühiskond on lõhutud aatomiteks ja keda on aastakümneid ajupeatud, on seda kõike lihtne selgeks teha.
Nüüd kui teha väga põgus kõrvalepõik ja vaadata Nõukogude liidu ideoloogilist ülesehitust, siis ka siit ei saa ühtki paralleeli Putinliku Venemaaga tõmmata. Sest nõukal oli oma selge ideoloogia. Selleks oli marksism. Marksism leninlikus-bolševistlikus kastmes, kui siiski marksism. Järgmine sotsiaaldarvinlik (või spenserlik-lamarklik või isegi hegellik) konstruktsioon mingist teleoloogilisest jõust, mis maailma vääramatust liigutab ja mille kohaselt ka ühiskond kindlasti areneb. Algest oli see teistlik, et on mingi ettemääratus, hiljem, kui jumal täielikult tapeti, muutus see materialistlikuks loodusseaduseks, et areng kindlasti toimub. Nii looduses, kui ühiskondades (imelik, paljude jaoks, kes jumala surma kahetsesid, kadus arengu impulss ju ära, ja tõsi-materialist peaks ka ju aru saama, et kui see algne liigutaja on kadunud – teda ei ole olnudki – siis võib nüüd ju kõike juhtuda ja mingi areng ei ole justkui enam millegagi garanteeritud, aga materialistid lõid oma religiooni ja hakkasid sellesse uskuma). Ja ühiskondades tähendab see seda, et alamkihid võtavad lõpuks tootmisvahendid endi valdusesse. Nii ütlesid marksistid. Ja Lenin lisas sellele, et vahendid (aga ennem võim) tuleb võtta vägivaldselt. Mida ta siis (Saksa keisririigi raha ja luure toel) 1917 ka tegi. Ja asus seda sotsiaaldarvinlikult juurutama.
Milles see juurutamine seisnes. Aga samuti kui natsionaalsotsialistidel, hävitades neid, kes olid vastu. Esimeste jaoks tuli hävitada buržuid ja sundida talupojad omandist loobuma, teiste jaoks tuli hävitada ebatäiuslikud eluvormid. Meetodid olid samad. Seega olid kommunism ja natsionaalsotsialism küll veidi erinevad ideoloogiad, kuid mõlemad baseerusid sotsiaaldarvinistlikel põhjendustel. Ideoloogiad olid – tuleb tõdeda – sugugi mitte halvasti konstrueeritud ja põhjendatud! Mõlemad valitsusvormid läksid degenerantide käes jõledal moel untsu ja olid muidugi ka ideedena käsitamatult valed aga need olid siiski ideoloogiad. Milline ideoloogia aga valitseb tänapäeva Venemaal?
Täiesti madalalaubaline usk äravalitusse, ütlevad ühed. Jah, nii nad mõtlevad. Et venelased on need õiged aarialased, et pärit kusagilt mujalt (tähesüsteemist või dimensioonist) kui teised inimesed. Jah, ok, aga see on niisugune mütoloogiline soust, et mingiks seotud ideoloogiaks seda nimetada ei saa. Muidugi, köögis trussade väel pudeli taga võib külamees Uuralite taga seda uskuda aga ikkagi ei kõlba see ideoloogiaks, mida instituudid kultiveeriksid. Teised toovad paralleele jällegi Hitleriga . Ein Volk, Ein Reich, Ein Führer. Jah, seda nad tahavad. Ukrainlased on ka venelased ja üldse kõik venelased peavad elama ühes riigis. See on 20 sajandi mõtlemine ja 19 sajandi ideoloogia. Ei enne, ega pärast ei ole keegi nii mõelnud. Euroopas ei mõtle nii keegi alates teise maailmasõja lõpust. Aga neile on see loomulik. Miks? Sest ajavaim on nad maha jätnud. Nali aga mitte päris. Ajavaim – Zeitgeist – ei ole üldse mingi olematu asi ja – kuigi müstiline – eksisteerib täielikult. Nii üleilmselt, kui ka kohalikumas plaanis. Euroopa 19. sajandi ideoloogial (koos romantsmiga) lõid sellised asjad nagu seda on rahvus. Sellele aitas kaasa kirjakeelte loomine. Muidugi on see reaalne aga mitte rohkem, kui kohalik kogukond. Tegelikult ja hoomatavalt koos elavad kogukonnad, kes määravad – peaksid määrama – ise oma elutegevust. See on palju reaalsem kooslus. Meie Eestis, kes me olemegi sisuliselt üks kohalik kogukond, seda ei mõista, küll aga näiteks sakslased. Sest mis on reaalsem, kas baierlased, Reinimaalased ja vestfaallased, saksid, austerlased ja švaabid, või sakslased? Pigem ikka esimesed. Strateegilises mõttes muidugi mitte, aga tegelikult? Kas kataloonlased on hispaanlased? Ei. See on selge ei. Rohkem sellel teemal rääkida praegu ei ole mõtet, kuid idee seisneb selles, et sisuliselt on kõik suuremad rahvused liitriigid. Või isegi konföderatsioonid. Või – kui tahavad – lähevad üldse oma teed. Ja ühinevad pigem mingil selgel põhjusel. Näiteks oma suurema kultuuriruumi – Samuel Huntington nimetaks seda tsivilisatsiooniks – kaitseks. Või ühiste majandusreeglite kehtestamiseks. Mis Ein Volk? Kas see on ideoloogia, millest juhinduda? Ei, see on samasugune soust, kui äravalitus, kolmas rooma, õigeusku keskus ja muu selline sonimine.
Pikk jutt kokku võtta: Putin on bandiit armeega, Pablo Eskobar, mitte fašist või natsionaalsotsialist – Nii ütles vene „liberaal“ Šuster. Võib olla juhindub Kremli rott Machiavelli põhimõttest – võim on inflatsiooniline – selleks et ellu jääda, peab kindlasti kasvama. Nii arvas TÜ ajaloolane Pärtel Piirimäe. Aga nii arvab ka maffiapealik. Venemaa on kriminaalide juhitud pätiriik ja tema armee allakäik – isegi, kui võrrelda kõiki selle armee vanu kuritegusid, mis on niigi rõvedad, on see ikkagi ilmselge – on sügavalt sümptomaatiline.
SõdaUkrainaVene

kolonelHans • aprill 4, 2022


Previous Post

Next Post

Lisa kommentaar

Your email address will not be published / Required fields are marked *