Putleri unistuste maailm

Putleri külastas Ulan-Ude lennukitehast ja rääkis valitud töölistele muinasjutte. Kommersant jälgis ja tähendas üles.

https://www.kommersant.ru/doc/5874859?from=glavnoe_1

Ajakirjanik Андрей Колесников’l ei olnud suurt muud õelda, et kui … “ta tõesti usub seda”. Tõlkisin mõned lõigud. Artiklis oluliselt pikemalt.

• “Muidugi said kõik probleemid alguse pärast Nõukogude Liidu lagunemist,” meenutas ta. “Miks? Sest maailm loodi ja maailmakord on endiselt paigas… Selle lõid pärast Teist maailmasõda Teises maailmasõjas võitjad riigid, eelkõige USA ja Nõukogude Liit. Pean ausalt ütlema, jaotasime oma mõjutsoonid omavahel ära … Need ei sattunud üksteisesse eriti. Muidugi oli probleeme piisavalt kuni Kariibi mere kriisini, kuid need eksisteerisid koos.
• Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkas ka see bipolaarse maailma süsteem mõranema. Ja öeldes ausalt minu põlvkonna inimeste jaoks – ja siin on ka selliseid inimesi või võib-olla veidi nooremaid, – tundus meile ja mulle ka, et jah, Nõukogude Liit lagunes, kahju – mitte kahju, aga sellegipoolest, alus vastasseis endise Nõukogude Liidu ja uue Venemaa ning läänemaailma vahel on kadunud, vastandumiseks puuduvad ideoloogilised alused. Näis, et nüüd saab kõik korda ja igavesti.
• “Selgus, et see pole nii. Selgus, et meie, nagu ma varem ütlesin, “partnerite” geopoliitilised huvid… Need osutusid neile palju olulisemaks kui ideoloogilised vastuolud. endise Nõukogude Liiduga. Ja siis, nagu te kõik hästi teate, hakkas surve Venemaad ennast raputama. Hakati sees viiendat kolonni looma, sisepoliitilise olukorra raputamiseks saatsid meile terved hordid rahvusvahelisi terroriste, kes hakkas tegutsema riigi erinevates piirkondades, sealhulgas ja eelkõige Põhja-Kaukaasias. Seda me kõik läbi elasime. Terrorirünnakud riigis – see kõik oli meie silme ees!
• Ja eriline roll anti loomulikult Ukrainale. Miks? Sest ajalooliselt juhtus see nii – nüüd ma ei hakka detailidesse laskuma, miks see nii juhtus, aga alates 19. sajandist hakkas rahvuslus nii aktiivselt arenema, toidetuna läänest: algul Poola, siis Austria-Ungari jne. Esimese maailmasõja eelõhtul tõmbas see Venemaa lihtsalt laiali, püüdes seda nõrgestada!
• “Pärast Teist maailmasõda põgenesid need, kes tegid koostööd Hitleriga, natsidega, Ukrainast Euroopasse, kõige enam USA-sse, Kanadasse,” jätkas president. “Ja loomulikult oli see selline venevastane. alus. Nad hakkasid seda toitma, arendama, Ukrainast järk-järgult “Venemaa-vastast” looma. Kuid me oleme aastakümneid kannatlikult püüdnud luua suhteid kaasaegse Ukraina riigiga!
• Põhimõtteliselt muutus olukord 2014. aastal, kui lääne ettepanekul toimus riigipööre. Me ei tuginenud ainult venekeelsele elanikkonnale – kogu riik on seal venekeelne, tegelikult – me tuginesime neile, kes pidasid end osaks suurest vene maailmast, pidasid end osaks meie kultuurist, keelekeskkonnast, pidasid ennast osa meie ühistest traditsioonidest jne. Me loodame nendele inimestele! Loomulikult elasid nad kompaktselt ja elavad Kagu-Ukrainas.
• “Kuid pärast 2014. aastat algas kõigi inimeste füüsiline hävitamine,” ütles president, “kes propageerisid normaalsete suhete arendamist Venemaaga: avaliku elu tegelasi, ajakirjanikke tapeti tänavatel.
• Nüüd selgub, et nad lihtsalt juhtisid meid ninapidi, petsid meid – otse, avalikult, nad ei kõhkle sellest rääkimast. Ja see kõik viis praeguse olukorrani,” ütles Venemaa president. “Miks ma ajalukku läksin? Kui meie läänepartneritele, nn … tänasele vaenlasele, siis nüüd saame seda otse öelda, mõte on parandada nende geopoliitilist positsiooni, siis meie jaoks pean silmas kogu viimaste aastate eellugu , kaheksa kuni kümme aastat, kõik Toimuv ei ole ainult mõne geopoliitilise olukorra paranemine. Meie jaoks on see esiteks võitlus meie inimeste pärast, kes neil aladel elavad. Näete, me oleme rahvusvaheline riik. Lõppude lõpuks on see vene maailm. Kui rääkida inimestega, kes sealt tulevad, siis ma kohtasin neid, nad ei erine meist, noh, ei midagi, nad on samasugused nagu meie, nad on osa meist, osa meie inimestest. Kuidas saab neist loobuda?
• Teiseks ei ole see meie jaoks lihtsalt võitlus mingi geopoliitilise riigi pärast. Meie jaoks on see võitlus Venemaa omariikluse enda olemasolu eest. Sest meie vastasel või, nagu ma varem ütlesin, partneritel, on neil sama ülesanne – ja varasematel aastakümnetel oleme seda näinud: rokkida, lahku tõmmata! See on kogu asja mõte… Sellega seoses, vastates nüüd otse teie küsimusele, ütleksin, et rahu ja stabiilsuse lähemale toomiseks on meil muidugi vaja näidata oma ühiskonna konsolideerumist, rahu peab olema.
• See on võib-olla 2022. aasta peamine tulemus. Oleme mitmekordistanud oma suveräänsust! See on isolatsioon maailmamajandusest. Mida meie vaenlane ootas? Et kukume kahe-kolme nädala või kuu pärast kokku! Arvestus oli, et meie ettevõtted seisavad, finantssüsteem kukub kokku, kümned tuhanded inimesed jäävad ilma tööta, lähevad tänavatele, protestivad… Venemaa raputatakse seestpoolt ja kukub kokku.
• Aga seda ei juhtunud. Selgus, et paljudele meist ja veelgi enam lääneriikidele on Venemaa stabiilsuse fundamentaalsed alused palju tugevamad, kui keegi varem arvas,” kordas ta. “Mida meile ennustati? See SKT kukub kokku 20 protsenti või rohkem. Midagi sellist ei juhtunud!.. Nüüd oli jutt Ukrainast: sealne SKT kukkus 40%! Need on ametlikud andmed! Tegelikult ma arvan rohkem… Ja meil on vähendamine. Aga mitte 20%, vaid 2,1% võrra! “Parem oleks ka mitte langeda, kuid meie trend on tõusev!”

Mida rohkem Vladimir Putin rääkis, seda selgemaks sai: ta tõesti usub praegu, et kaasaegses maailmas on võimalik luua õnnelik suveräänne majandus ühes riigis.