Kättemaks

Koidula ja Jacobsoni kuju on Pärnus pargis seisnud juba aastakümneid ja üksteisele otsa vaadanud. Ükskord otsustas Jumal, et kujud on olnud väärikad ja peaks neid kuidagi motiveerima järgmiseks sajandiks. Saadab ingli olukorda lahendama. Ingel läheb kujude juurde ja ütleb: “Te olete olnud tublid ja nüüd saate pool tundi teha seda mis teise süda iganes igatseb!”

Ingel nipsutab sõrmi, kujud muutuvad elavaks, kaovad käsikäes põõsastesse. Sealt hakkab kostma nagistamist, naerukihinaid ja ohkimist. 15 minuti pärast tulevad kujud tagasi – rahulolevad ja naeratavad. Ingel vaatab kella ja ütleb kavalalt: “Teil on veel 15 minutit aega. Kas te ei tahaks jätkata sellega mida te seal põõsastes tegite?”

Koidula naeratab malbelt, vaatab Jacobsonile otsa ja vastab: “Kindlasti. Aga seekord Carl, hoiad sina tuvi kinni ja mina situn talle pähe!”