Lõppu pole veel näha
Ma ei ole viimasel ajal väga tahtnud olukorrast sõjas kirjutada. Igapäevane ülevaade operatiivolukorrast Ukrainas pole eriti positiivseid arenguid näidanud. Üksik edu naftabaaside ründamisel, helikopterite alla tulistamisel või mõni vasturünnak mingis rinde sektorist ei muuda strateegilist või operatiivset olukorda. Kas Ukraina pingutused 400 km² hoidmisel Kurki oblastis kaaluvad üles 1500 km² äraandmise Donetski oblastist, saame ehk teada tulevikus. Lääne meelsed kanalid on loobumas statistika pidamisest. Võibolla ka selle pärast, et 20. jaanuaril tuleb Trump.
Spekulatsioonid selle kohta mida Trump’i tulemine teeb, on vähenenud. Usk Trump’i tulemisse on aga suurenenud. Mis iganes võib 20. jaanuari järgi juhtuda on üks selles kindel – Euroopa riigid tehke korda oma kaitsevõime. Trump’i puudel, Elon Musk, utsitab eurooplasi juba ammu. 30 aastat olelemist, peaasjalikult veinijoojate riikides, on NATO Euroopa riigid muutnud kaitsetuks. Nii ka meid. Ohte meie iseolemisele pole varem sellisena ette prognoositud. Siis kui mina veel kaitseplaneerimisega tegelesin siis oli poliitiliseks ohuhinnanguks, et sõjaohtu pole ning me tegelesime kriisidega mitte kaablitega. Kaableid siis ka veel polnud. Peale elektrikaablite lõhkumist on äkki poliitikutele kohale jõudnud, et riigi elektrivarustus on ohus ja et elutähtsate teenuste tagamine peab olema riigi enda kohustus. Toitlustus, vesi, energia, jms. Euroopa Liit on projekt mis riikide iseolemisele vilistab. Sellega peavad tegelema riigid ise. Hetkel ei ole seda meie riigi puhul näha, ajame jätukalt rohejura!
Kaablitega Balti meres on see jama, et need ei ole üksnes Eesti majandusvööndis. Need on rahvusvahelised ja nende kaitse rahvusvahelises seadusandluses on pea olematu. Muidugi saaks kaabli kohale merre mõned meie paadid saata ja teatada hiinlastele ning vanelastele hiina laevadel, et ei tohi ankrut vette lasta aga mis sellest kasu. Meie paadid ei paista lainete vahelt väljagi ning seda enam nende kuulipildujad. Nagu rääkis 07. jaanuari Terevisioonis endine Mereväe ülem Saska, meil selliseid aluseid ja võimeid pole millega kaableid valvata ning et riigikaitset selleks peaks planeerima Kaitseväe juhataja. Ehk siis vihje tegemata jätmisele? KVJ on paraku maaväelane ja see on Kaitseväe ajaloos olnud kaitseplaneerimise üks kitsaskohtadest. Maaväelased, eriti kui nad pole läbinud NATO ühendoperatsioonide planeerimist, tikuvad keskenduma üksnes maaväe operatsioonidele. Mis iganes, päris laevad millega hiinlased ja venelased mere peal arvestaksid, maksavad oluliselt rohkem kui Saaremaal ehitatud kaatrid. Aastate eest rootslaste ehitatud Visby klassi korvett maksis 180 milj USD’d. Eelmisel aastal tellis Türgi oma tehastest 6 korvetti kogumaksumusega 1.5 miljardit dollarit. Samas jällegi, kui meie rikkamale rahvale tehaks riigis tulumaksu „annetus“ 500 milj eest siis mis see 200 milj ühe korveti ostmiseks ära pole? Ilmselt ei oska me veel ohte riigile ette näha ja nende tõrjumiseks valmistuda?
Ukrainas pole olukord kiita. Agressor on suutnud hõivata Kurakhove, Toretski, Kurakhove lõunapoolse kaitseliini ja suurima liitiumi maardla Shevchenko’s. Pokrovski varustusteest on agressori üksused 2 km kaugusel ja Velika Novosõlka on tulekotis. Pokrovski oli kunagi 100000 elanikuga linn ja vaevalt et okupandid otse linna ründama asuvad, see tõmbaks nende hoogu maha oluliselt. Pigem piiravad ja katkestavad varustusteed. Ukrainlaste lootus Trump’i tulemisele püsib nagu ka venelaste hirm tema tulemisele. Samas on detsembris venelaste edenemine saanud pidurid. Novembris-detsembris on mitmes rindelõigus räägitud ukrainlaste vasturünnakutest ja ka sellest, et Venemaa ei suuda oma kaotuseid asendada. Viimase kahe päeva hitt on olnud video Ukraina Strykerist mis mööda põldu ajab taga vene sõdureid kuna soomukil on laskemoon otsa saanud. Samas on ka venelastel haubitsad otsa saanud ja fikseeritud on Põhja Korea haubitsad rindel. Arvata võib, et see sõda kestab veel kaua. Kuniks ühe poole ressursid lõpevad.
