Impotentne manööversõda

Mis manööversõda iseloomustab? Esiteks see kõige klassikalisem Bewegungskriegi põhimõte, et manöövriga üritatakse asetada enda väed eelistatud positsioonidele. Seega ei ole mitte manööver selleks, et saaks tuld anda, vaid tuld antakse (vajadusel) selleks, et viia läbi edukas manööver. Või – mis veelgi parem – kui on võimalik saavutada operatsiooni eesmärki silmas pidades eelistatud või lausa otsustav positsioon, hoidutakse kontaktist hoopis. Ja see idee ei tulenenud Bewegungskriegi autoritel Sun Zi-lt. Ressursinappus sundis. Kuid see ei ole hetkel oluline. Niisiis, manööversõda tähendabki lihtsalt vastase üle manööverdamist. Lihtne ju. Tundub jah, et praeguse põlvkonna venelaste ettekujutustes ei ole teoorial ja praktikal mingit vahet. Et soovitav ja teoreetiliselt mõjus on kohe ka rakendatav. Sest põhimõtteliselt me ju teame, mis teha. Sõjaajalugu on ju näidanud, kuidas need asjad on käinud. Miks siis meie ei võiks? Pealegi, paljud manööversõja kontseptsioonid on venelaste poolt välja töötatud.

Näiteks sügava operatsiooni (Deep Battle) kontseptsioon. Sisuliselt töötati see välja Frunze instituudis. See sarnanes paralleelsele Blitzkriegi kontseptsioonile, kuid tal olid väga tähelepanuväärsed erinevused. Ja need erinevused andsid venelastele au!  Mitte ette sügav operatsioon oleks kontseptsioonina kuidagi parem olnud, ei, ta täitis oma otstarvet hästi, kuid ei olnud ka midagi erilist. Võrreldes paralleelse Saksa maaväesõja kontseptsiooniga oli ta ehk natuke tagasihoidlikum. Au andis ta venelastele just selle pärast. Nad teadsid on vägede võimeid ja puudusi, teadsid, mis on reaalselt võimalik ja mis mitte. Ja just seetõttu on sügav operatsioon kontseptsioonil väärikas koht sõjalise mõtte ajaloos. Eriti, kui seda täiendada briljantsete Svetšini ja Issersoni kontseptsioonidega, mis rõhutasid kurnamissõja eelist Nõukogude strateegilises reaalsuses.

Graafiliselt vaadates on erinevused Blitzkriegi ja Deep Battle vahel minimaalsed. On näidatud, et esimese puhul valitakse põhilöögi suund ennem ja järgitakse seda sisuliselt lõpuni. See on iseenesest õige, sest kas siis lahingul või operatsioonil (olenevalt mis tasemel rääkida) on alati kaugem eesmärk (operatiiv- või strateegilisel tasandil) ning seda sakslased järgisid vääramatult. Adrennide läbimurre on siis vast parimaks näiteks varem valitud põhipingutusest. Samas ei olnud see taktikaliselt sugugi nii, et just ühes kohas tuli läbi tungida. Muidugi määrati oletatav nõrk koht vastase kaitses juba spioonide ja luure poolt kindlaks, kuid tavaliselt käis ka paras proovimine reaalse lahinguga, kus see auk siis ikkagi on. Ja kui üks üksus (tavaliselt tankidiviis) kusagilt läbi sai, siis järgnesid teised nagu sõrmenipsu peale. Kooskõlastamine ja paindlikkus olid suurepärasel tasemel. Ja just see oli võti kogu tegemise õnnestumiseks. Venelased aga surusid küll taktikalises mõttes laial rindel, kuid nende läbimurde koht oli kampaaia tasandil palju jäigemalt paigas. Pea ees pidi augu tegema. Ja seda tegid jalaväelased. Tõsi, kui auk oli saavutatud, siis järgnes edendamine sama skeemi aluses, kui sakslastel. Ei hakka siin pikemalt peatuma, kuid sisuliselt võttes, selleks et sellised sügavad operatsioonid saaksid teoks, oli venelastel vaja tohutul hulgal vägesid. Ja selleks, et need väed käepärast oleksid, oli vaja kurnamissõja kontseptsiooni. Sest kurnamissõda Nõukogude moodi ei tähendanud vägede kokkuhoidu samal ajal kui vastane ennast kulutab, vaid riiklikku tohutut administratiivaparaati ja sõjatööstust, mis toodab uusi üksuseid nagu Vändrast saelaudu ja suunab neid vääramatu järjepidevusega hakklihamasinasse. Suunab niikaua, kui hakklihamasina lõiketerad on nürid, metall väsib, ühenduspoldid järgi annavad ja masin lõpuks koost laguneb. Muide, isegi teise maailmasõja ajal ei suutnud venelased alati selle tootmisega hakkama saada, sisuliselt ilma ameeriklaste abita ei olekski suutnud. Ka siis olid nende lootused kahe nädalaga lendureid ette valmistada täielikult ebareaalsed. Siiski, veelkord, kuna ressursi olid siiski tohutud (nõukogude kahuriliha + usa ja briti impeeriumi tööstused, raha ja tooraine), siis lõpuks läks kõik hästi.

Aga täpsemalt manööverdamise kontseptsioonist. Esiteks on vaja järgida teatud printsiipe. Ma ei hakka kõiki erinevaid variante välja kirjutama, mida kõigile teada olevad manööversõja doktriinid annavad, piisab kõige olulisematest. Esiteks tuleb identifitseerida strateegiline eesmärk. Teostatav, muide, mitte utoopiline. Teiseks tuleb leida vastase nõrkused ja rünnata neid oma tugevustega. Ehk siis sõjalise operatsiooni kontekstis tähendab see kas tehnilise või arvulise või kiiruse või mõne muu eelise ära kasutamist määratud rindelõikudes pidades silmas strateegilist eesmärki. Kolmandaks (ja strateegilise eesmärgiga seoses) tuleb määrata ja kinni pidada põhisuunast, schwerpunkt-ist. Ehk siis tuleb määrata operatiiv ja taktikalise tasandi põhipingutused ja kõik need peavad muidugi olema sünkroonis, kõrgemat eesmärki toetavad. Aga – äärmiselt oluline, võib olla kõige olulisem detail – eesmärki peavad silmas pidama kõik ülemad, kuni jaoülemani välja ja kui vaja madalamalegi. Kõigil peab olema oskus ja luba ise otsustada ja initsiatiivi üles näidata kõrgema eesmärgi poole püüeldes. Neljandaks muidugi tuleb kaitsta oma nõrkuseid vastase tugevuste eest. Operatiivkontekstis võib see jällegi tähendada palju asju. Võib isegi tähendada seda, et sa ei saagi päevasel ajal liikuda, kuna vastane on õhus nii tugev. Või pole sul võimalik sidet pidada. Lihtsalt silence ja kõik. Nii ütlesid muide juba roomlased, kui nad ründasid.  Vaikuses vääramatult lähenev leegionirivi oli kõige hirmuäratavam. Või peab tagalat kaitsma sama palju vägesid, kui sa rünnakuks kasutada saad. Sest muidu oled varsti ressurssideta. Või on hoopis nii, et sinu suurim nõrkus seisneb selles, et sa ei oska oma vägedega midagi peale hakata. Et juhtivkoosseis on nii nõrk, et kindralid peavad eesliinil käske jagamas käima. Mitte vahel olukorraga tutvumas ja võib olla põhisuunal julgustamas, vaid lihtsalt selleks, et üldse vägesid liikuma saada. Vot kui on niisugune olukord, siis ei ole üldse mingist manööversõjast juttugi. Siis on hea, kui väed maastikul lihtsalt niisama elus püsivad. Ja mulle tundub, et selline see olukord venelastel hetkel on.

Eelmisest lõigust välja selekteerituna: manööversõja kõige olulisem eeldus on see, mida me eesti keeles nimetame ülesandepõhine juhtimine, ehk Auftragstaktik. Kui on võimalik juhtida ülesandepõhiselt, kui on vastavalt ette valmistatud ülemad alates jaoülemast ja lõpetades kindraliga, siis on manööversõda võimalik. Kui seda ei ole – ja ühes eelnevas loos kirjutasin, et see on sisuliselt kultuuriline nähtus ja vene-nõukogude või vene-putinistlikus süsteemis, isegi vene-tsaristlikus süsteemis seda ei ole – siis ei ole põhjust rääkida ka manööversõjast muus, kui tohutult vägesid kulutavas kontekstis. Niisuguses, nagu punaarmee seda teises maailmasõjas rakendas. Sest nagu ütles Luttwak – kui ei ole materjali (hästi välja õpetatud ja – no näiteks – vajalike sidevahendite ja kontseptsioonidega vägesid), siis on parem keerulistest operatsioonidest loobuda ja kasutada lihtsat, otsest taktikat. Pealetung ette antud lõigus ja ei mingeid kõrvalekaldeid. Nii kaua, kui auk on sees. Sest manööver lähem nagunii untsu, seda ei ole kehvade vägedega isegi mõtet üritada. Ja see on tohutult ressursikulukas. Ja eeldab valmistumist kurnamissõjaks. Kas venelased valmistusid Ukrainas kurnamissõjaks? No ei. Sõda pidi kestma 3-4 päeva. Siis pidi tulema paraad Kiievi kesklinnas. Maidanil eeldatavasti. Kaasas ei olnud isegi täiendavat kütust. Mis sellest kõigest järeldub?

Venelased üritavad pidada Ukrainas manööversõda. Aga see manööversõda on impotentne. Miks? Sest neil ei ole efektiivseks manööverdamiseks vajalikke vägesid, punkt üks, ja neil ei ole kulukaks manööverdamiseks ressursse, punkt kaks. Kas on võimalik häid vägesid sõja kõigus luua? Ei, kui kultuurilist tausta ei ole ja lisaks puuduvad ka ressursid. Kas on võimalik ressursse juurde saada? Ei, kui tegemist on riigiga, mille majanduse tuum on olla kütusetankla ja mille osakaal maailma majanduses on nii marginaalne, et seda ei hakka toetama isegi need, kellele see tegelikult geopoliitiliselt võib-olla kasulik oleks. Sest milleks panustada tühisusse. Ootaks lihtsalt ära, millal koloss oma raskuse all kokku kukub ja koguks tükid kokku? Või ikka toetus tuleb?

AGA — Impotentsesse manööversõtta.. või tegelikult igasuguse kontseptsiooni täideviimise impotentsusesse võivad langeda ka teised.. ainult praktika on tõe kriteerium. Pole siin hõisata kellelgi, kes ei ole tegelikult mõnda asja teinud. Võrdluste põhjal otsustamine on libe tee!

Kokkuvõttes, sõja operatiivkunst on huvitav asi, sõjaajalugu on huvitav asi.. aga seda ainult teoreetiliselt. Sest sõda viskab inimkonda tagasi, sõjas kulunud ressursid ei ole efektiivselt kulutatud, sõjas hukkunud tsivilisatsioonid on kõigest hukkunud tsivilisatsioonid…  I Maailmasõda hävitas Euroopa.. mis saab käimasolevast sõjast?!