Hariduslik kihistumine Eestis – kirja saanud 2003

Et saada vastust küsimustele, kas ja milline on hariduslik stratifikatsioon Eestis, peame endale esmalt selgeks tegema mis on haridus ja mis on stratifikatsioon, ehk kihistumine.
Stratifikatsiooni mõiste võtsid esimesena kasutusele Kingsely Davis ja Wilbert E. Moore mis nende arvates tähendab materiaalsete hüvede ja ühiskondliku prestiiž ebavõrdset jaotumist. Stratifikatsioon ei tähenda inimese või mingi grupi erinevat positsiooni, vaid just ebavõrdset positsiooni. Ühiskondlik positsioon on ilmselt määratud läbi mitme erineva dimensiooni. Weberi käsitluse järgi on olemas majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised aspektid, mille koosmõju määrab inimese koha ühiskondlikus hierarhias. Ehk teisisõnu omand, prestiiž ja autoriteet. Positsiooni saavutamiseks on kaks erinevat võimalust; positsioon on omistatud st tuleneb läbi päritud vara, päritud tiitlite, jms, või positsioon on omandatud ehk inimene on saavutanud positsiooni läbi isiklike omaduste, teadmiste kogumise, jms. Prestiiži aluseks lääne tüüpi ühiskondades on peamiselt töökoht. Mida pikaajalisemat haridust ja väljaõpet on vaja töökohal töötamiseks seda suurem on tõenäoline sissetulek. Siit saame eeldada, et haridusel on tähtis osa inimese ühiskondliku positsiooni kujundamisel. Seega peaksime hariduse puhul vaatama seda, kas haridus on põhjuseks inimese majanduslikule heaolule ja tema võimu määrale ühiskonnas. Kuivõrd siis haridus tõstab indiviidi positsiooni ühiskonnas ja kuivõrd see positsioon soodustab hariduse kättesaadavust? Oluline on ka see, et me ei segaks ära sotsiaalset stratifikatsiooni ja sotsiaalset diferentseerumist. Diferentseerumine tähenda pigem ühiskonna jagunemist erinevate kutsealade või valdkondade alusel. Kokkuvõtvalt – vaatleme seda millist rolli etendab haridus ühiskonna kihistumisel. Ja küsime kas igal ühel on võrdsed võimalused haridusele selleks, et saavutada kõrgemat positsiooni / staatust ühiskonnas? Ja kui ei ole, siis miks ei ole?

Mis on siis haridus? Üldtunnustatud sotsioloogiline lähenemine haridusele ütleb, et haridus on perekonnast alguse saanud inimese sotsialiseerimisprotsessi laiendus ja arendus. Seega ei saaks me vaadelda kooliharidust eraldi perekonnast ega seda ümbritsevast sotsiaal-majanduslikust olukorrast. Kool arendab inimest edasi kohast, kuhu ta on jõudnud perekonnas ja lasteaias toimunud sotsialiseerimise tulemusena. Funktsionalistliku käsitluse järgi soodustavad koolid konkurentsi ja selekteerivad välja andekamad ja rumalamad. Peaksime küsima kas lähtepunkt on ikka võrdne igale inimesele, kas areng perekonnas viib iga inimese võrdsele ühiskondlikule tasemele? Kas kooli alguses on kõik ühel lähtejoonel? Tundub, et ei. Osade laste vanematel on võimalus oma lapsed panna lasteaeda kus on piisavalt haritud kasvatajaid, osad palkavad koduõpetajad, mõnel perekonnal ei tarvitse ema või isa tööl käia ja võib tegeleda lastega kuna teine vanem teenib piisavalt palju, ning mõni on võibolla hoopis lastekodulaps. Seega lähtejoon on erinev ning see toetab pigem konfliktiteoreetikute lähenemist.

Konfliktiteoreetikud väidavad, et koolid selekteerivad edasijõudjateks ja mahajääjateks tuginedes sotsiaalsele päritolule, soole ja rassile. Mis ilmselt on ka osalt õige. Näiteks kõrgharidust omandab mitu korda rohkem noori kui sotsiaalne spetsialiseerumine (riigitellimus) nõuab ja milleks on eraldatud ressursid. Seega need, kes ületavad riigi tellimust, õpivad valdavalt seetõttu, et nende vanemate majanduslik staatus seda võimaldab. Vanemate ressursid ja kool tagavad neile vanematega sarnase sotsiaalse staatuse ning peale kooli lõpetamist asuvad konkureerima kohtadele, mille täitmiseks oli riigi tellimusel välja õpetatud nõutav arv spetsialiste. Kusjuures viimased said hariduse funktsionalistliku teooria põhimõtte järgi – paremad saavad edasi. Ja esimesed konfliktiteooria järgi – sotsiaalne päritolu lubab seda. Konkurents on küll teretulnud kuid konkurentsis siinkohal saavad osaleda need, kellel on “hea pea” või keda toetab “paks rahakott”. Seega ilmselt ei käsitleta siin kindlasti rohkem kui maksimaalselt 1/3 ühiskonna vastavast vanuserühmast.

Natuke haridusest ka ühiskonnatüübi makrotasandilt. Ernest Gellner käsitleb universaalset haridust (tema definitsiooni järgi eksoharidus) kui industriaalühiskonna ühte alustala. Industriaalühiskond on ühiskond, mis toetub tehnoloogiale ja pidevale progressile mis nõuab oma liikmetelt pidevat mobiilsust nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt. Gellner väidab, et sellises ühiskonnas on universaalne haridussüsteem see, mis toodab kultuuriliselt ühtset rahvast, tagab vastastikkuse arusaamise ning annab ühiskonna liikmele piisavalt teadmisi selleks, et edaspidises elus vajadusel vahetada töökohta või ametit läbi minimaalse juurdeõppimise. Ta ütleb ka seda, et sellises ühiskonnas ei kao kihistumine ära kuid ta omandab teise näo võrreldes agraarühiskonnaga – põhimõtteliselt kõigil on võimalus universaalse hariduse pinnalt liikuda erinevate stratoste sees ja nende vahel. Agraarühiskonnas seevastu oli haridus väikeste gruppide pärusmaaks ja rahvaharidus kui selline anti läbi erinevate kutsealade mis põhjustas selle, et liikumine stratose sees või stratoste vahel oli äärmiselt ebatõenäoline ning seetõttu oli sotsiaalne positsioon ühiskonnas päritav.

Täna oleme me liikumas industriaalühiskonnast infoühiskonda. Kahtlen, kas see muudab industriaalühiskonna hariduse universaalsuse printsiipi, ilmselt mitte. Kuid kindlasti lisandub informatsiooni kättesaadavuse tähtsus seda eriti iseseisva õppimise ja enda arendamise kontekstis. Ühiskonnas tervikuna tähendab see ka töövahendite, protsesside ja metoodikate muutust mis omakorda nõuab muutusi haridussüsteemis. Need muutused ja nõuded panevad täna tööturul oleva tööjõu halvemasse seisukorda võrreldes nendega, kes alles tööturule sisenevad ja kes on saanud infoühiskonnas toimimiseks vajaliku ettevalmistuse olemasolevas haridussüsteemis. Tuleb meeles pidada, et haridussüsteem ise ei ole täna veel ühtlaselt arenenud ja valmis sellist haridust andma, seega siin on veel võimalused haridussüsteemi standardiseerimatusest tulenevaks kihistumiseks mis muide torkab eriti silma kui võrrelda maa- ja linnakoole.

Ilmselt lisab ühiskonnatüübi muutus sotsiaalsele kihistumisele veel ühe mõõtme, nägime ju kihitumist mis tekkis ühiskondliku korra vahetusega sotsialistlikult süsteemilt liberaalsele turumajandusele. Need muutused on kahtlemata olulised ja on seotud ka haridusega, kuid need on iseloomulikud ebastabiilsele ühiskonnale ning meie suhtes tähendab see tsüklilist mõju makroperspektiivis. Stabiilse ühiskonna puhul ei oleks meil olnud üleminekut sotsialismist turumajandusele ning infoühiskonnale üleminekuks oleks haridussüsteem olnud valmis.

Peaksime küsima kas Eesti ühiskonnas on kihistumine? Kindlasti on, näidake mõnda ühiskonda kus seda ei oleks. Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi 1998. aastal korraldatud uuringu alusel on Eesti elanikkond majanduslike näitajate alusel kihistunud viide tüüpi;

• Elitaarkiht, kuhu kuulub 43 000 peret, on sujuvalt turumajandusse sisse elanud ja omab kõrgeimat sotsiaal-majanduslikku staatust: firmade omanikud, tippjuhid, tippspetsialistid ja kõrged riigiametnikud kelle ostuvõime on suurim Eestis.
• Kõrgem keskkiht, kuhu kuulub 81 000 peret, on sujuvalt ja suuremate raskusteta leidnud oma koha turumajandustingimustes. Sinna kuuluvad väikeettevõtjad, keskastme juhid ja teenistujad, keskastme riigiametnikud. 82 % on palgatöötajad, 18 % omanikud.
• Madalam keskkiht, kuhu kuulub 178 000 peret, on mõningate pingutustega turumajandusega kohandunud ja jäänud enam-vähem vee peale. Kihti esindavad keskmise kvalifikatsiooniga spetsialistid ja teenistujad ning nn. töölisaristokraatia (kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölised).
• Kõrgem madalkiht, kuhu kuulub 173 000 peret, on turumajandusega aeglaselt ja suurte raskustega kohandunud, tema sotsiaal-majanduslik staatus on madal. Kihti esindavad valdavalt vähekvalifitseeritud töölised, madala kvalifikatsiooniga spetsialistid ja teenistujad ning pensionärid.
• Madalam madalkiht — 65 000 peret. Esindajad on valdavalt pikaajaliselt töötud, mittetöötavad invaliidid ja minimaalset pensioni saavad pensionärid. Tulud on 9,5 korda väiksemad kui elitaarkihil (800 krooni kuus inimese kohta, väiksemad kui miinimumpalk).

Nagu näha, on ¼ ühiskonnast majanduslikult kindlustatud ja ¾ saavad rahuldada peamiselt oma põhivajadusi. Vaesemaid kihte iseloomustab majanduslik sõltuvust tööandjast, vähene konkurentsivõime tööturul, piiratud võimalus valida meelepärast tööd, saada head haridust ja täienduskoolitust. Peamiste põhjustena kihistumisele toob uuring välja nõukogude hariduse ja kvalifikatsiooni mis ei ole uues olukorras konkurentsivõimeline, vanuse piirangud mis takistavad ümberõpet uute tingimuste nõuetega kohanemiseks, piirangud sootunnuse alusel, piirangud rahvustunnuse alusel ja piirangud tulenevalt elukohast. Uuring võtab kokku, et tõenäosus sattuda või jääda madalamatesse kihtidesse on kõige suurem vaesematel lasterikastel peredel ja pensionäridel. Tundub, et üleminek ühest ühiskonnakorrast teise on Eesti ühiskonda tugevalt stratifitseerinud. Kui nüüd vaadata uuringu tulemusi hariduse kontekstis, siis kahel või ka kolmel alumisel kihil ei ole tõenäoliselt piisavalt vahendeid finantseerimaks kõrghariduse saamist oma järeltulijatele. Kihistumisele ja kihtidevaheliste vahede vähendamisele on juhtinud tähelepanu ka paljud ühiskonnategelased ja teadlased. Seega on teema aktuaalne ja vajab edasist tähelepanu.

Kuna oleme praegu majandusliku seisundi juures siis oleks hea vaadata ka majandusliku seisundi ja hariduse omavahelisi seoseid. Otseseid uuringuid haridustaseme ja “pangaarve” omavaheliste seoste kohta ei õnnestunud mult kuskilt leida, väljaarvatud M Titma longituud uuring millest natuke hiljem, ning seepärast kasutan statistikat inimarengu aruannetest ja statistikaameti koduleheküljelt. Järgnev graafik näitab töötute protsenti erineva haridustasemega ühiskonnakihtides;

Suhteliselt selgesti on näha, et kõrgharidusega ühiskonnakihis on suhteliselt vähem töötuid kui põhi- ja algharidusega ühiskonnakihtides. 1999 aastal oli näiteks suhe kõrg- ja põhiharidusega töötute protsendi vahel ¼. Hilisematel aastatel see vahe mõnevõrra muutus väiksemaks olles praegu umbes samasuguses proportsioonis kui 1997 aastal. Siit võib järeldada, et kõrgharidusega inimestel on suhteliselt parem võimalus oma majandusliku heaolu parandamiseks. Statistika alusel leiab ka kinnitust see, et töötuse % on nooremas eas väiksem kui on seda vanemas mis osaliselt kinnitab ka seda, et nõukogude ajal tööturule sisenenud ei olnud piisavalt ettevalmistatud üleminekuks turumajandusele ja seega on noorematel paremad tingimused kui vanematel. Tõenäoliselt peaks seda aspekti rohkem uurima, praegused võrdlused Lääne riikidega aga näitavad, et seal on tööturul hinnatud rohkem keskealine kaader.

Kokkuvõtlikult võib väita, et Eesti tööturul nagu mujalgi Euroopas loeb haridus. Parimas tööeas (25-59 aastaste) täiskasvanute puhul kehtis Eestis nagu teisteski Euroopa maades 1997. aastal reegel: mida kõrgem oli haridustase, seda paremad olid töö omamise väljavaated (madalam töötuse määr) ning ka suurem sissetulek. Lisaks on Eestil tõenäoliselt üleminekuühiskonnast tulenev eripära – noortel on rohkem võimalusi kui vanematel. Samas noorte haridustase sõltub jällegi nende vanemate võimalustest ja taustast.

M Titma uurimus vaatles seoseid vanemate ja laste hariduse vahel ning seoseid hariduse ja sissetulekute vahel. Käsitledes nn “võitjate põlvkonda” jõudis Titma tulemuseni, et kõrgharidusega inimeste sissetulekud kasvasid tunduvalt kiiremini kui kõrgharidust mitteomavatel. Samuti, et lastel on tõenäolisem kõrghariduse saamine juhul, kui ühel või mõlemal vanemal on kõrgharidus. Sidudes need kaks tulemust saab järeldada, et nn “võitjate põlvkonna kõrgharidusega esindajate järeltulijatel” on tunduvalt paremad majanduslikud ja perekondlikud (vanemate haridustase) eeldused hea hariduse saamiseks kui seda on teistel.

Siinkohal oleks kasulik sisse tuua ka mitteeestlased ja vaadelda nende võimalusi kuna stratifikatsiooni rassilise kuulumise alusel, meil veel ei esine. Suur enamus mitteeestlastest tuli Eestisse nn kolonisatsiooni käigus 60-datel. Valdavalt olid nad töölised või oskustöölised ja seega nende lastel on vähem eelduseid kõrghariduse saamiseks kui kõrgharidusega vanemate lastel. Lisades siia veel selle, et mitteeestlased ei olnud võimelised ümber kohanema uutele oludele, siis täna on mitteeestlane tunduvalt ebasoositumas olukorras hariduse saamisel kui on seda eestlane. Võttes kokku ülaltoodu tuleb tõdeda, et Eestis ei ole võrdne ligipääs haridusele. Haridus on kättesaadavam majanduslikult kindlustatud, haritud eesti peredel. Faktoritena stratifikatsioonile, mis eelpool toodust esile tulevad, on majanduslik olukord, rahvus, perekonnasuhted ja vanemate haridus.

Hüppasime koheselt kõrghariduse juurde kuna see on vist kõige atraktiivsem ja “hingele lähedasem”. Samas ei ole me vaadelnud alg-, põhi- ja gümnaasiumiharidust Eestis. Eelkõige võiks käsitleda võrdset ligipääsu haridusele. Eesti läheneb kiiresti läänelikele arusaamadele ja palju läänelikku on üle kandunud ka Eesti haridussüsteemi. Minu isiklik seisukoht on, et Eestis hakkab üha enam mõju avaldama haridus kui alus sotsiaalsele positsioonile ja et hariduse kättesaadavus sõltub eelkõige perekonna majanduslikest võimalustest.

Tänase Eesti koolikohustus piirneb 9 klassiga, edasijõudnutele veel gümnaasiumi haridus ja kolmandana kõrgharidus. Eelneva astme edukas lõpetamine peaks tagama ka edasipääsu järgnevasse. Eriti ei tahaks peatuda põhiharidusel, kuid samas on ka põhihariduse poolelijätnute arv liiga suur ning peaks leidma ka selle põhjused. Ilmselt tuleneb see eelkõige perekondlikest suhetest, suur osa poolelijätnutest on pärit purunenud peredest ja tõenäoliselt on kodune distsipliin ja kasvatus või selle puudumine, on poolelijätmise põhjuseks. Teisalt on purunenud perekond sotsiaalne probleem ja tuleb tõdeda, et perekond kui sotsiaalne grupp ja selle sisesed suhted ning grupi positsioon ühiskonnas võib olla üheks faktoriks miks põhiharidus ei ole kõigile kättesaadav.

Statistika järgi on põhikooli poolelijätnutest enamus poisid. Kui algkoolis on tüdrukute ja poiste proportsioon pea võrdne, siis põhikooli lõpetanutest on vahekord ca 1,2/1 tüdrukute kasuks ja gümnaasiumi lõpetanutest 1,3-1,4/1 tüdrukute kasuks. Seega on ilmselt ka soolisel kuuluvusel mingi osa hariduse kättesaadavus. Andri Marimets toob põhjustena välja selle, et koolid on liiga tüdrukutekesksed, enamus õpetajaid on naisõpetajad, õppeprogrammides on ülekaalus humanitaarained, õppemetoodika ei soosi arutelu ja analüüsi. Poiste väljalangevuse tõttu on tüdrukute arv ülikoolis tunduvalt suurem kui poiste arv. Tõenäoliselt on poiste väljalangemise põhjuseid rohkem kui autor välja toob. Tavapäraselt on poistel perekondades rohkem vabadusi kui tüdrukutel. Ilmselt on tüdrukute kasvatus kodus küllalt kodukeskne – toimub ettevalmistamine ema rolliks. Sellest tulenevalt on poisid vast ka aktiivsemad mis omakorda suurendab tõenäosust leida muud huvitavat tegevust unustades õppimise. Traditsiooniliselt on maapiirkondades poisid põhilised abilised talutööde tegemisel mis omakorda soodustab varajast tööleasumist ja kooli poolelijätmist. Seega taandub võrdsuse otsimine jällegi sotsiaalsete küsimuste lahendamiseks. Ilmselt aitab olukorda parandada teatud õppeprogrammide parandamine, võibolla ka hariduse omandamise kontseptsiooni ülevaatamine tervikuna.

Tegelikkuses on ka neid vanemaid ja peresid kelle rahanduslikud võimalused ei luba osta lapsele koolivahendeid ja selle tõttu jääb põhikool pooleli. Rahaliste võimaluste kohalt peatuks korra ka nn Tammjärve koolil. Kool annab põhiharidust ning on tasuline. Minu teada on kooli aastane õppemaks ca 50000 EEK-i lisaks muud õppetööga seonduvad kulud nagu koolivorm, õpikud, jms. Seega saavad sellesse kooli oma lapsed paigutada majanduslikult hästi kindlustatud kodanikud, ehk ¼ eesti peredest. St, et on loodud alus nn eliidi seadustatud taastootmiseks ja vähendatakse võimalust vertikaalseks mobiilsuseks nn rahva “hallist massist”. Nii Eestis kui ka mujal, ka “näidisdemokraatlikus USA-s, on paljuski edu aluseks tutvusringkond. Seda aga ülaltoodud kool toodab. Võib prognoosida, et selles koolis omandatud haridusel on edasisele eluteele palju soodsam mõju kui kusagil mujal.
Täna on enamus gümnaasiume ja keskkoole koondunud linnadesse. Kui arvestada gümnaasiumite erinevat taset siis asuvad Eesti parimad gümnaasiumid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Siit tulenevalt on ilmselt eelis nende linnade püsielanikel. Muudes piirkondades elavatele peredele tähendab lapse koolitamine kodust eemal kas perekonna kolimist või lapsele üürikorteri leidmist. Nii üks kui ka teine samm on seotud rahaliste ressurssidega. Tuginedes ülaltoodud uuringule, on enamuse Eesti rahva elatustase allapool Eesti keskmist ning tõenäoliselt puuduvad suurel osal neist rahalised vahendid laste koolitamiseks kodust eemal. Seega arvestades elukohta ja perekonna majanduslikku seisu on see üks faktor miks ei ole tagatud hariduse võrdne kättesaadavus . Rahva elatustase mõjutab kindlasti ka kõrghariduse kättesaadavust. Ülikoolid asuvad sisuliselt ainul kahes linnas, Tallinnas ja Tartus, ja siit tuleneb seos jällegi elukohaga. Võrreldes nn nõukogude ajaga kus järeltulija ülikoolis õppimine oli riigi pool tagatud elamispinnaga ja stipendiumiga ning kus ei tulnud tasuda õppemaksu, on praegu ülikoolis õppimine tunduvalt kulukam. See kehtib nii riiklike ülikoolide tasuliste kohtade osas kui ka eraülikoolide puhul kus kõik on tasuline. Ainuke võimalus madalamat sotsiaalset positsiooni omavale noorele funktsionalistlikkust vaatevinklist lähtudes on saada õppima riigi tellimuse ja ressurssidega kaetud õppekohale. Seega piiratud on eelkõige ühiskonna vaesematest kihtidest pärit noorte kõrghariduse saamise võimalusi . Infoühiskonnaga kontekstis võiks vaadata veel kas linnal ja maal on vahet informatsiooni kättesaadavuse osas. Toomas-Hendrik Ilves võttis oma ettekandes, “Kommunikatiivne ühiskond kui tee tulevikku”, võimalused infoühiskonna arenguks Eestis kokku järgmiselt;

• “…eelisseisundis on lapsed, kes käivad koolis Tallinnas. Need koolid arvutiseeruvad samuti. Kui lüüa lahti koolide lehekülg WWWs, siis on seal selgesti näha linnakoolide domineerimine. Maakoolid aga on vähemuses. Teisiti öeldes: rikkamad pered ja rikkamad koolid astuvad kiiresti uude ajastusse, vaesemad pered, eriti maal, jäävad maha”
• “…jõukama kihi perekonnad muretsevad oma lastele arvutid ja kasvõi tasulist arvutiõpetust niikuinii. Need lapsed saavad, nii oma õpingutes kui ka oma tulevikuperspektiivis võrreldes oma arvutiharidusest ilma jäänud eakaaslastega, olema väga tugevas eelisseisundis.”

Kokkuvõtteks

Tulenevalt eelpool toodust võib väita, et täna on Eestis toimiv haridussüsteem, olgugi et disainitud riiklikkus osas funktsionalistlikuks, toimib tegelikkuses valdavalt konfliktiteoreetikute poolt esitatud eesmärkidel. Haridussüsteem taastoodab sotsiaalset positsiooni ühiskonnas ja takistab suuresti madalama staatusega ühiskonna liikmete liikumist vertikaalselt üles. Professor Ülo Vooglaid on öelnud, et tegeldes üksnes kooliga ei ole võimalik kooli adekvaatselt mõista ja otsustamisel tehakse kindlasti vigu. Seega tegemist ei ole üksnes kooliga – kihistumine toimub koostöös kõikide teiste kihistumist soodustavate faktoritega. Majanduslik ning hariduslik kihistumine võimendavad teineteist. Statistika aastaraamatus on väga huvitavad andmed, mis ütlevad, et sissetuleku järgi kõige rikkam detsiil Eestis kulutab haridusele 250 korda rohkem kui kõige madalam detsiil . Samal ajal erineb nende sissetulek 12 korda. Ja see süvendab omakorda varanduslikku kihistumist. See on üks nõiaring, millest tuleb välja saada.

Kas on mingeid võimalusi olukorra muutmiseks? Kas diplom annab inimesele seda sama mida ühiskond temalt ootab? Kas haridus annab ka harituse? Kuna teema on Eestis suhteliselt “kuum” siis on erinevaid soovitusi antud päris piisavalt. Võibolla peaksime kontsentreeruma eelkõige esmaste probleemide lahendamisele ja andma kõigile võrdsed võimalused arvestades kõiki sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte mis võrdseid võimalusi täna takistavad? Tõnu Samuel, kes väidetavalt tungis häkkerina Eesti Telefoni serverisse, on läbinud ainult 6 põhikooli klassi (või oli see 4). Kuulates tema intervjuud televisioonis, jättis ta aga väga haritud mulje. Lisaks veel väga head teadmised infotehnoloogiast. Vaadates natuke ringi Eesti riigiametites, kohtame hulgaliselt lapsametnikke kes võrreldes Tõnu Samuel’ga jätavad väga harimatu mulje kuid on saanud kõrghariduse. Eeldada võib, et lähitulevikus on diplom see, mis otsustab inimese määramise ametikohale või töölevõtmise. Aga kas diplom tagab ka diplomiomaniku vastavuse ametikohale? Eesti eelistatuim haridusstrateegia “Õpi Eesti” näeb ette koolisüsteemi muutmist, laialdast infotehnoloogia kasutuselevõttu, interaktiivset keskkonda. Kas sellise strateegia käivitamisel võrdub haridus võrdub diplomiga mis on saadud teatud õppetsüklite läbimise eest? Või hakkavad tööandjad tööle võtma inimesi mitte tuginedes diplomile vaid tuginedes atesteerimistulemustele ehk ametikohale püstitatud nõuetele?

Lähtuda Coleman’i väitest, et koolid suurendavad sotsiaalsest päritolust tingitud erinevusi, oleks mõttekas koolisüsteem sellisena kaotada. Võibolla suurendada riigieelarveliste õppekohtade mahtu ülikoolis mille läbi tugevdaksime ka konkurentsi tööturul? Või võibolla jätta ainult põhikool ja ülejäänu toimub läbi erinevate kaugkoolitussüsteemide nagu Internet, televisioon jms? See aga tähendaks tõenäoliselt kolmandata haridusstsenaariumit.

Isiklikult eelistan funktsionalistliku hariduse käsitlemist kus põhikooli lõppedes selekteeritakse haridusteed jätkama parimad. Selle puhul ei katke ju ka teiste haridustee kuna järgneb töökohale ettevalmistamine ehk rakendusliku hariduse omandamine. Süsteemi kasutatakse Prantsusmaal ja ma ei ütleks, et see on halvem teistest. Muidugi on võimalus, et mitte väga võimekad kuid majanduslikult kindlustatud noored õpivad ja täiendavad ennast tasulistes ülikoolides või välisriikides, kuid vähemalt riiklikus süsteemis on tagatud õppimine kõige võimekamatele sõltumatult tema majanduslikust ja sotsiaalsest olukorrast. Tänane Eesti aga käib haridusliku ebavõrdsuse teed mööda mille vältimise peamised juured peituvad majanduslikus ja sotsiaalses olukorras.