Kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu – 2

„… lõunanaabrite juures pooldas ajateenistuse kaotamist 80 protsenti elanikkonnast, siis Eestis oli olukord täpselt vastupidine – avalikkuse toetus kohustusliku ajateenistuse säilimisele oli isegi suurem kui 80 protsenti.“ (Juhan Kivirähk Märts 2010)

Sisseastujaid Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustesse (KVÜÕA) oli 2010 aastal üle ootuste palju. Skeptikute arvates on tegemist „populaarsusega“ jutumärkides, kus majandusraskuste eest KV-s ajutist varjupaika otsitakse ning kust kähku laiali joostakse „nagu kanakari“ niipea, kui majanduses olukord paremaks läheb. Sellist situatsiooni me oleme juba näinud aastatel 2007-2008 kus üsna kerge vaevaga maksti riigipalgad üle ja paljud koolitatud tehnilised spetsialistid KV tolmu jalgadelt pühkisid. Kust see eraettevõtja neid spetsialiste muidu ikka saaks, riigi muud õppeasutused toodavad peamiselt humanitaare.

Seadus on tavapäraselt vajalik mingi avaliku valdkonna korrastamiseks ja strateegilise eesmärgi saavutamiseks ja selleks ressursside suunamiseks või ümbersuunamiseks. Vaadates eelnevaid hinnanguid tundub, et olukord Kaitseväes peaks nagu olema igatpidi normaalne ja kaugelt üle rahuldava. Sellest hoolimata oli kellelegi „hädavajalik“ koostada KV teenistuse jaoks uus seadus (KVTS). Sellest saab üksnes järeldada, et Kaitseväes on tegelik olukord hoopis hullem kui seda väljapoole paista lastakse. Või kui see nii ei ole, siis peab olema mingi strateegiline eesmärk mida tahetakse uue seadusega saavutada. Seaduse väljatöötamise protsessi alguses kinnitas minister, et kuna kehtivat KVTS-i on pidevalt täpsustatud ja täiendatud, siis on hädavajalik kirjutada uus seadus. KVTS projekti seletuskiri põhjendab aga seaduse loomise vajadust järgmiselt; „Peamiseks tõukeks uue kaitseväeteenistuse seaduse eelnõu loomiseks oli 2009. aastal jõustunud kaitseväe korralduse seadus (edaspidi KVKS) ja hetkel Riigikogu menetluses olev uus avaliku teenistuse seaduse eelnõu.“

Neist esimene põhjendus on muidugi küsitav. Kõik, kes vähegi seadusandlusega kursis on teavad, et seaduse vastuvõtmisel tehakse ka vajalikud muudatused kõikidesse seotud seadustesse ja seadusandlikesse aktidesse. Järelikult saab esitatud põhjendustest võtta tõsiselt üksnes Riigikogus esimese lugemise läbinud ja momendil ootavalt vedeleva Avaliku Teenistuse Seaduse projekti (ATS).

Viimasest tasuks natuke rohkem teada. Eesti riigil on lugematu arv ametnikke. Raimo Poom üritas saada ülevaadet ametnike arvust Eestis kuid terviklikku pilti ta kokku vist ei saanudki. (EPL 24072010 „Riik vassib ametnike arvu tegelikust kordi väiksemaks“). OECD andmetel oli riigipalgalisi Eestis 2008.a. ca 158000. Paradoks on, et paljudel juhtudel selleks, et töötajale paremat töötasu maksta, vormistatakse spetsialist vanem- või kõrgemaks ametnikuks ja nii see ametnike armee kasvabki. Uue ATS projekti üks eesmärke tundub olevatki kõrvaldada see ebakõla, jättes järgi väikese arvu ametnikke ja enamus varasemast ametkonnast vormistada töölepingu alusel ametisse. Kes ei viitsi just ise hakata uurima uut ATS projekti (Riigikogu kodulehelt), võib selle seaduse olemuse ametnike osast saada mõningast ülevaadet lugedes Mihkel Oviiri artiklit „Poliitikute ohtlikud üheöösuhted“ (EE 25062010). Või siis vaadata III Reich-i tööjõu korraldust 1936.a.

Nii nagu riigis tervikuna, on ka Kaitseministeeriumi (KM) valitsemisalas ilmnenud samasugune tendents, ja võib-olla eriti kaitseväe poolel. Laias laastus võib öelda, et kogu KM valitsusala koosseisust on üksnes pooled sõjaväelased. Läbi aastate on see ka põhjustanud naginaid KV ja KM vahel. Eelkõige seetõttu, et sõjalist ekspertiisi on KM-s minimaalselt ja iga sõjalist ekspertiisi nõudva probleemi lahendamiseks tuleb info saada sõjaliselt poolelt. Mis omakorda paneb kaitseväelastele topeltkoormuse. On ka esinenud vastastikkuseid sõrmega näitamisi sealhulgas kaitseväelaste soodustustele osutamisi, jms.

Seega üks eesmärke uue KVTS koostamisel võis olla kaitseväelaste, kui avaliku teenistuse eriliigi, staatuse muutmine käsikäes uue ATS-ga. Selliste arengute korral moodustaks kaitseväelased tulevikus ühe „julgeoleku“ tööpere allpool võrdlemisi väikest ametnikepere ning kellelgi ei tule enam pähe ennast ametnikele vastandada. Muide. Taoliste arengute eest hoiatas meid professor Peeter Järvelaid oma artiklis „Haridusest, haritusest ja riigi teenimisest“. (Pärnu Postimees 17042010) „Eestis on kahjuks kas teadmatusest või ignorantsist lausa vägisi püütud rüütlikultuurist tulenevat ja palgasõdurite süsteemi segada mingi tsiviilametnike süsteemiga.“
Kui see on nii, siis saab ainult kurvastusega tõdeda fakti, et siiani oleme me seda riiki üles ehitanud teadmata kuhu me liigume. Ja jätkame selle riigi ülesehitamist suunas, mida teavad üksnes üksikud. Strateegilise planeerimise üheks kindlaks nõudeks on aga see, et need, kes seda plaani ellu hakkavad viima, peavad olema pardal mitte üle parda heidetud.

Ajateenistuskohustus 30 eluaastani.
Nagu olen juba kirjutanud esimeses seaduse teemalises postituses, on kutsealuse vanusepiiri pikendatud 30-da eluaastani. Põhjenduseks tuuakse lähiriikide kogemused (Soome. Venemaa alles kavandab seda), demograafilised protsessid ja Kaitseväe vajadused. Otsisin siis seletuskirjast lisa neile kolmele põhjendustele. Ega muud vettpidavat põhjendust ei jäänudki kui Soome (ja Venemaa).

Kuidas te suhtute taolisse näitesse; „Nt oli 1993-aastal sündinud meesoost isikute arv, kes jõudsid kutsealuse vanusesse, 2000 inimese võrra väiksem, kui 1990. aastal sündinutel.“ Ma arvan, et esiteks on see vale väide. Vähenes küll meesoost isikute sündide arv kuid kutsealuste arv suurenes. Sest alates 1992 aastast on kõik Eestis sündinud EV kodanikud. Kui enne 1992 aastat sai rääkida ca 6000 kutsealusest siis 1993 me räägime ca 9000-st. Ja me tahame kutsealuste kontingendi mahtu suurendada veelgi ca 20-23% võrra? Seda siis kui KV suudab senistel tingimustel vastu võtta ca 3000 kutsealust aastas. Ja seda siis, kui kutsealuste reservis on 48000 kutsealust. Tuua selline põhjendus on pehmelt öeldes lollitamine. Pikendades ajateenistuse iga pikendame noormeeste isikliku elu korraldamise perioodi samas kui riigil tervikuna on vaja inimese tööiga pikendada! Räägitakse üksnes pensioniea tõstmisest aga keegi pole eriti rääkinud tööea varasemast alustamisest.
Järgneb