Pussiness on Pussiness
Äri on igasugust, on ausat, vähem ausat ja musta. Milles igaüks võib kindel olla on see, et kui madal see kauba hind ka ei oleks, olete teie see kes maksab peale. Maksate kinni nii kaupmeeste valearvestused kui ka nende kasumi. See viimane on paratamatus, vastasel korral äri keegi ei teeks ja meie peaksime jälle korilusega tegelema hakkama. Iseasi on muidugi, kui suur see kasumi ja aususe protsent kaubahinnas ikka olema peaks? Masu ajal on äri karanud internetti ja seitungi lisadesse. Paljukäinud ja paljunäinud kodanikuna olen äri näinud erinevates riikides ja kontingentidel ning saan omas hallis ajumassis võrdlevaid hinnanguid teha. Võin uhkusega hõisata, et äri meie kodusel Maarjamaal on midagi sellist millega peaksime sattuma kindlasti maailma esikümnesse. Võib-olla üksnes araabia-maad on meist eespool aga neil ka täitsa teine kulutuur ning hinna üle kauplemine on osa sotsiaalsest läbikäimisest.
Olen iseloomult kahtlustav ja vahetevahel ei usu ma ka iseennast rääkimata poliitikutest, kaupmeestest ja muudest soolapuhujatest. Korra olen kaupmehe seetõttu vahele võtnud – ostetud tehnikavidin, peale lähemat uurimist ei osutunud nii võimekaks kui see kauba juurde paigutatud reklaamplakatil kujutatud oli. Kaupmees oli aga täitsamees – andis sama hinna eest õige tehnikavidina asemele ja väljahõigatud lisad pealekauba. Seekord tekkis mul küll tunne, et kasumisse jäin mina, mitte tema. Õppetund sellest Maarjamaa asukatele – inimesed olge valvsad.
Kindlasti oleme me kõik saanud mõne seitungi vahel „Eesti Mündiäri“ pakkumisi. Sain minagi ühe. „USA ametlik hõbemünt „Silver Eagle“ – maailma populaarseim hõbemünt.“ Nominaalväärtus 1 dollar, hõbedamass 31,1 grammi ja kvaliteet „proof“. Tiraaž Eesti jaoks ainult 10 K-d ehk et alla 1% Maarjamaa asukatest saavad seda uhkust omada. Asi hakkas mind huvitama – võib ju olla päris tark tegu rahakõikumise ajastul oma sendid väärismetalli vastu vahetada ja ega ma taha ka pankasid nuumata kui kroone eurodeks vahetama hakkame. Googeldasin mööda veebiavarusi ja leidsin mündi kohta ohtralt tarkussõnu. Kui ühte raha mündi-friikidele meisterdatakse, saab sellel olema kaks väärtust – nominaalväärtus, mis on mündile vermitud ja turuväärtus, mis siis tuleneb vanusest, valmistatud koopiate arvust, väärismetalli hulgast mündis, kvaliteedist, jms. Eks mündi-friigid tea seda asja paremini kui mina. Sellel konkreetsel mündil on kolme sorti kvaliteeti – „bullion“, „proof“ ja „uncirculated“. Esimesi on vermitud miljoneid, teisi sadu tuhandeid ning kolmandaid vist mündi-friikidele ei müüda vaid on mõeldud kingituseks maailma ilusatele ja tähtsatele. Turuväärtused kipuvad olema 20, 60 ja 45 taala kanti. Tark mees kõrva taga muudkui sosistas – „Proof kvaliteedis ameerika kotkas oleks tark tegu osta, eriti kui saad selle kätte 299 eeguga. See ju kaks korda odavam turuväärtusest, saad sada prossa kasumit. Kõikse parem kui ostad mitu.“
Otsisin siis üles tühja viskikarbi, kuhu küljeluu on aasta otsa eesti sente korjanud. Lugesin kuidas ma lugesin aga üks kroon jäi puudu sellest, et üks hõbedollar lunastada. Äkki meenus, et buumi aastatel olin lauajala alla selle lonkamise peatamiseks ühekroonise pannud. Võtsin mündi laua „käest“ südamerahuga ära ja panin tüki „Postimeest“ asemele. Nii, nüüd võin helistada ja ameerika kotka ära tellida. Telefonikõne võetakse kähku vastu, teatakse, et seda lindistatakse hilisemate segaduste vältimiseks ning et münt tuuakse mulle koju paari nädala pärast, kui see Leedust on saabunud. Küsin igaks juhuks üle, kas ikka tegemist on „proof“ kvaliteediga ning saan kinnituse. Selge, jään oma õnnehetke ootama. Keelitan ka naist sente karbist mitte puutuma, sest mul ju iga sent arvel.
Möödub nädal, möödub kaks ja juba tükk viiendat kui saan telefonikõne ning naishääl kullerteenusest teatab – olge homme kodus, teile tuuakse postipakk. Soo-ohh, lõpuks ometi. Pikaks olid veninud need kaks nädalat. Enne määratud aega olen kodus ja loen sendid veelkord üle. Jumal tänatud, kõik on alles. Oli naine sõna kuulanud ja polnud lapsed neid näpanud. Lõpuks saan kõne kullerilt kes lubab kohe-kohe kohale jõuda. Hoiatan teda ette, et tahan kaupa näha enne selle vastuvõtmist ja selle eest maksmist, millega mees raske südamega nõustub. Aus mees, mõtlen. Oleks kõik maailmas sellised. Harutame siis ümbriku lahti ja uurin lisatud sertifikaati – sellel seisab sulaselges eesti-inglise keeles, et tegemist on „bullion“ kvaliteediga. Keeldusin maksmast, kirjutasin ümbrikule peale miks ma seda münti ei taha ja tusane kuller lahkus.
Arutlen nüüd siin omasoodu, et millega ma siis kokku puutusin? Kas see on „Eesti Mündiäri“ eksitus, või petuskeem, või Balti regionaalne kettpettus, või on tegemist valearvestuse teinud ja petta saanud kohaliku mündi-kauba-saksaga, kes oma kahjumid üritab lihtsameelsete vahel laiali määrida. Huvitav, palju neid viimaseid meil nüüd olla võiks? Annaks asja politseisse aga vaevalt, et keegi seal seda võtab arutada – neil seal endil tähtsamaid asju nuputada ja oma pensionite mahamüüja välja selgitada. Mõttes tänan südamest aga kullerit – tema lahkus oli see, mis päästis mind pettasaamisest ja klaarimistest mündi-kauba-saksaga. Aus mees, selliseid tuleb hoida.
