Väike vale, suur vale ja statistika

On reede õhtu, olen väsinud ja tülpinud. Jälle kuuekümne tunnine töönädal! Millal ükskord see lõpeb ja personali piisavalt on, et saaks täita kõiki ülesandeid millega boss ja välis- ning kaitseministeeriumi karvajalad meid õnnistanud on? Erinevalt varasematest majandusedu aastatest, kus sõjakooli asus igal aastal õppima paari tosina jagu kadette, on masu-aastal kadettide arv kasvanud poolesajani. Meie „helesinised unistused“ sooviksid küll rohkem kuid isegi masu ei suuda kõike – kaitseväeteenistus ei ole meelakkumine ja tung sinna puudub. Kui nüüd vähemalt lootust on, et paarikümne aasta pärast jõuavad Peastaapi teenistusse mõnedki neist sisseastunutest, pääseks ehk enne surma töölaua tagant puhkama? Muidugi juhul, kui noorem kaader pole mingil põhjusel kaitseväest vehkat teinud või lahingus langenud.

Teel koju võtan Statoilist nelipaki, ikkagi reede õhtu ja on vaja natukenegi lõdvestuda. Õhtu nagu tavaliselt – naisel midagi hamba aluseks kokku vaaritatud, telekas mängib ja tuba soe. Soojuse eest tuleb üle poole palgast ära anda aga mis sa õnnetu teed – talv tuleb ju üle elad ja soe tuba aitab taastuda. Vähemalt saab mõned tunnid öösel magada ja kurnatus väheneb. Söön kõhu täis ja käin päeva jooksul lugemata meilid läbi. Kägu lööb kesköötundi ja mõtlen, et vaatan veel nats telekat. Kui pole midagi erakorralist, saab ju laupäeva hommikul kauem magada. Viskan oma lemmikseriaali „Jah Minister“ masinasse, vean ennast sohvale pikali, võtan kesvamärjukese pudeli kõrvale ja hakkan seriaali uudistama. Ena, selles osas müttab minister Sir Hacker.

Vaatan ja vaatan ning jõuan mõelda, et millal ükskord Eestis keegi teeks seriaalid meie „tähtsate“ tegemistest, kui Sir Hacker hakkab vaikselt heledamaks muutuma. Helendub üha rohkem kuni valgub mööda ekraani laiali ja kaob. Huvitav, sellist pulli pole minu pildikast küll varem teinud? Mõtlen, et saateaps kui juhtub midagi ebatavalist – helendus hakkab tuppa valguma ja sellest kerkib esile üks uus tegelane. See pole küll Hacker, kodaniku väljanägemine on üpris iselaadne. Paistab teine välja hoopis karvane ja kodukootud. Takused riided, pikk mulgi kuub selgas, viltkaabu peas ja pastlad jalas. Lisaks veel kikilips ees? Ära ehmatas esialgu aga siis julgen aukartlikult küsida, et kes sina säherdune oled?

Olen eestlaste jumal, vastas tundmatu. Olen sinu toimetamisi siin omasoodu jälginud ja vaatan, et pole sa elus sittagi saavutanud. Vedeled siin sohval, läbitõmmatud kui läti raha ja ootad pääsu taevasesse kuningriiki. Oleksid peale Eesti Kongressi poliitikas jätkanud, oleksid ehk olnud tähtis mees, võib-olla isegi minister ja sõitnuks ringi uhke musta autoga. Sina loll aga hakkasid riigikaitsega tegelema. Näed nüüd ise mis on toimub – aated kadunud, pokazuhha ja retoorika ruulivad, julgeolek lastakse veega torudest alla. Tahan sulle anda veel ühe võimaluse kui sa soovid. Mõtlen omasoodu, et mis siis ikka. Võiks katset teha – ega see mööda külge maha jookse. Olen päri härra Jumal, vastan hardalt eestlaste jumalale.

Mingit imet ma sinuga tegema ei hakka, ütleb Jumal. Pead ise mees olema ja vaeva nägema. Minu pakkumine on säherdune: ma teen sinust kaitseministri kui sa koostad seaduse, mis teeb õnnelikuks eesti rahva, vabariigi valitsuse ja näitab meid maailmale paremas valguses. Sul on aega kolm tundi. Selle ajaga pead sa oleme suuteline leidma probleemi, sellele lahendi, kirjutama seadusemuudatuse ja meilima selle mulle. Küll mina hoolitsen, et Riigikogu selle minutiga vastu võtab. Mind sa enam ei näe ja vastuse oma õnnestumise või mitteõnnestumise kohta leiad neti-avarustest. Aeg läheb käima nüüd, ütleb Jumal ja haihtub.

Mõtlen, et kust ma vaene mees saan teada mis vaevab inimesi ja valitsust kõige rohkem? Võib-olla ajalehtedest? Need peaksid vist kogu ühiskonna tegemisi peegeldama? Kuulujutud räägivad, et aeg-ajalt üritatakse „karvase käe“ abil mõnede kirjutiste ilmumist takistada kuid praegu veel sõnavabadus toimib. Haaran laualt I-Pod’i ja asun kiiruga ajalehtede arvamus- ja poliitikalehekülgi sirvima lootuses, et leian õige suuna.

Libistan sõrmega mööda ekraani sirvimaks „Jurjevi Teataja“ artikleid – „Majandus taastub kiiremini kui EL-s ..“; „Oleme Euroopas esirinnas …“; „Läti meist kaugel maas …“; „Euro kõige moodsaim …“. Muigan omaette. Olen aastaid Euroopas elanud kus kohalikud mäletavad siiani euro tulekuga kaasnenud hinnatõusu ning igatsevad tagasi „oma raha“. Pole meile keegi praktilist plaani esitanud hinnatõusu vältimiseks ega põhjendanud, miks investorid hakkavad tulema alles siis kui meil euro on. Ettevõtlust soodustavas majanduskliimas on euro ainult üks komponent tervikust. Kuid see selleks. Tundub, et meie positsioon Euroopas on oluline ja seadusemuudatus, mis iganes see ka oleks, peaks meie nähtavust Euroopas suurendama.

Millest siis pajatavad „Revala Teataja“ artiklid? „Tööpuuduse kasv muutub poliitiliseks rahulolematuseks“; „Pikaajaliste töötute ja heitunute arv kasvab hoogsalt“; „Töötud loovad oma majanduse“; „Tööpuudus võib Eesti eurost ilma jätta“; „Üle 50 aastased tööd ei leia“; jne. Muusika hoopis teisest ooperist. Tundub, et seadusemuudatus peab pakkuma ka midagi tööpuuduse leevendamiseks. Vähemalt niigi palju, et valdavalt üle 50 aastased töötud leivarahagi saaksid. Kurat, aeg läheb, juba pool tundi otsimisele kulunud. Probleemid hakkavad ennast vaikselt ilmutama kuid vaja veel mõelda kuidas need ühe ropsuga lahendada. Kusagilt peab saama informatsiooni mis lahendile viitavad.

Äkitselt, nagu välk selgest taevast, lööb mulle pähe et meil on ju ametiühingud. Tuleks kiiresti see kapp leida kus nad peituvad ja võib-olla on neil kõik probleemid juba lahenduse leidnud. Vaja on ainult need seadustada. Googeldan nats ja tuleb välja, et ametiühingud on meil lausa olemas. Huvitav, kuidas ma neid küll varem tähele pole pannud? Astun sisse ametiühingu keskliidu lehele ja suured pealkirjad terendavad vastu: „Anna allkiri pensioniea tõusu takistamiseks“; „Pensioniea tõus võib kokkuhoiu asemel tuua kaasa lisakulud“; „Riskide kindlustamisest ja pensionieast“. Vaat millise kivi all vähid peidus on! Pensioniiga on vist ametiühingute põhiprobleem kuid lahendeid nad välja ei paku. Kalkuleerin natuke, tegelikult võib pensioniea tõus ka ettevõtlust arendada. Mõned ärimehed mõtlevad juba mobiilsete krematooriumite hankimisele. Mõtle, sureb üks 64 aastane tööpostil, mida see tööandja vaeseke siis peab tegema? Aga kui uus äri töötab siis tõsta aga telefonitoru, telli krematoorium kohale, vanake kohe soojalt ahju ja õhtul saadad säilmed kulleriga kodustele. Üks pensionimakse jälle vähem ja riigieelarve seis parem. Küüniline – lõpeta, manitsen ennast?

Juba tund kulunud. Annan kiiruga allkirja pensioniea tõusu takistamiseks ja torman probleemidele lahendusi otsima. Googeldan edasi ja leian netist PRAXISe toimetised nr 14 – „Euroopa Liidu ühiste pensionieesmärkide mõju Eesti pensionisüsteemile“. Juba pealkiri viitab, et sellest paberist võib leida mingeid andmeid pensionite ja meie euro-pildi kohta. Vaja veel leida informatsiooni tööpuudusest kuid usun, et EUROSTAT aitab välja. Avan andmebaasi ja oma kurvastuseks avastan, et peale septembrit 2009 Eesti töötuse kohta andmeid pole. Ju siis tööpuudus on nii suur, et EUROSTAT tabelarvestus seda välja ei rehkenda. Ilmselt ei näinud EUROSTAT ka oma kõige halvemates unenägudes ette nii suurt protsenti. Lõpuks lõpetan googeldamise ja asun leitud andmeid uurima.

Üks on koheselt selge – peame parandama oma imagot Euroopas ja tõstma oma asukohta tabelites. See peaks õnnelikuks tegema eelkõige valitsuse. Ilmselt oleks valitsus õnnelikum ka siis, kui rahvas nende kallal vähem iriseks seega lahenduse teine võti on rahva rahulolu. Rahvas aga räägib üksnes tööpuudusest ja pensionieast. Tööpuuduse näitajad on meil euro-statistikas viletsad. Pensionitega seotud näitajad on aga nats paremad. Tööjõust väljumise vanus on meil üle euroopa keskmise, seega töötame juba rohkem kui keskmine eurooplane. Samas kulutame oluliselt vähem SKP-st riiklikeks pensionikuludeks kui seda teeb euroopa liidu keskmine liikmesriik. Nende andmetega peaks saama ju manipuleerida? Võib-olla peame pensioniiga hoopis madalamale tooma mitte tõstma. Inimesed nagunii töötavad niikaua kui võimalusi on, et oma pisukesele pensionile lisa teenida.

Võiksime tuua pensioniea hoopis madalamale, näiteks 50-e aastastele. EUROSTAT oleks siis ehk suuteline välja arvestama meie tööpuuduse taseme sest tööealiste töötute hulk väheneb oluliselt. Tööjõu ja töötute arvestustes ei kajastu enam 50 aastased ja vanemad kes täna tööturul tööd ei leia ning meie töötuse protsent võib jääb üsna madalaks. Äkki EL-i üheks väiksemaks? Viiekümnestele ja vanamatele aga hakkame maksma pensionit, mitte töötu abiraha. 50-selt veel üsna pisikest kuid järgnevate aastatega see kasvab. Juhul, kui veel leiad tööd, hakkab pension kasvama päris kiiresti. Peame küll suurendama pensionifondi kuid seda saab teha töötu abiraha arvelt sest töötuid on ju palju vähem. Nagunii on meil riigipensioni osakaal SKP-st ca 3 protsendipunkti madalam kui keskmisel EL liikmesriigil. Saaks ka selle näitaja euroopa keskmise ligidusse.

Mõeldud tehtud. Rahvas õnnelik, Euroopa statistika lööme pahviks, meie näitajad paranevad ning kõige selle tagajärjel on ka valitsus õnnelik. Aega on jäänud veel natuke üle poole tunni. Otsin palavikuliselt üles Riigikogus menetluses oleva pensionikindlustuse seaduse muudatuse, kustutan sellest enamuse ning sõnastan kaks ainukest paragrahvi:
§ 1. Riikliku pensionikindlustuse seaduses (RT I 2001, 100, 648; 2009, 53, 360) tehakse järgmine muudatus:
Paragrahvi 7 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) kes on saanud 50-aastaseks”

§ 2. Seaduse jõustumine
„Käesoleva seadusemuudatus jõustus eile.“

Valmis. Saadan meili eelnõuga eestlaste jumalale. Kasutamata on veel 20 minutit. Ootan paar minutit ja otsustan esmalt vaadata EUROSTAT’i. Ära sa märgi, Eesti tööpuudus on 5,4%. See tulemus viib meid ju üsna tippu. Uurin EL rahulolu uuringut. Eestlased on eluga väga rahul, nii rahul et oleme päris tipus. Lõpuks julgen ka vabariigi valitsuse kodulehele pilku heita. Piilun kaitseministri nime poole ja olengi mina. Jumalat peab ikka uskuma, mõtlen.

Ohkan rahulolevalt kui heliseb telefon. Tere, olen kindral Peeter, kostab telefonist. Bossul on vaja õhtuks üks analüüs kokku panna. Tule kiiresti. Vastan viisakalt, et kuule Peeter. Ma olen nüüd kaitseminister ja kui mul on vaja, paneb boss minu jaoks analüüsi kokku. Toru teisest otsast hakkab kostma pahast porinat ja lõpuks Peeter käratab. Segi oled või. Vaatan praegu CNN-st kuidas meie kaitseminister NATO nimel mulla Omar’iga läbirääkimisi peab. Ja see ei ole kindlasti sina. Paki ennast kähku kokku ja kobi kohe teenistusse.

Nüüd saan alles aru, et tegemist oli järjekordse unenäoga. Oligi liiga ilus teine. Vean ennast sohvalt püsti, panen kohvi hakkama ja lähen duši alla. Ikka selleks, et alustada järjekordset töist nädalavahetust.

„Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aluseks on kõrge tööhõive taseme saavutamine.“ (PRAXISe toimetised nr 14) http://www.praxis.ee/fileadmin/tarmo/Toimetised/toimetised_14_2008.pdf